Ärkamine on hävituslik protsess

Inimesed on üles kasvatatud mõttega, et elu lõpeb füüsilise valuliku surmaga. See väide on mitmeti kaheldav- Kas elu lõpeb ikka surmaga? Kas surm on füüsiline? Paljud usundid ning teisedki vaimsema mõttelaadiga inimrühmad on mõtisklenud nende teemade üle mitmeid ajastuid. 

Leian, et surm on universaalne sõna, mis võtab kokku kõik "lõpud". Igale lõpule järgneb ka algus, see on täiesti loomulik seaduspärasus. Millegi surm on ka millegi algus. Seega, kõik sündmused ja suhted, mis elu vältel kord algavad kord lõppevad on justkui lõpmatu elu ja surma ring. Kui me õpime märkama hävingut ja uuestisündi aastaaegade vahetumisel, igapäevastes toimingutes ja mõttetöös - suudame me hinnata elu kõiki aspekte ning elada hetkes. Sellisel viisil tänapäeval õudusttekitav sõna "surm" omandab ilusa varjundi.


Mulle meeldib rääkida iseendaga tegelemisest kui ennast mitteteenivate aspektide suretamisest. Vale oleks öelda, et surma ja elu tuleks eraldada, sest tegelikult nad on üksteisega tugevas seoses. See on nagu üks suur makk, millel on kaks volüüminuppu - ei ole vaja eemaldada surmanuppu, vaid vaiksemaks keerata. Ei ole vajadust likvideerida oma ego, vaid lihtsalt see vaigistada oma olemusega. Elu ei seisne võitluses ebameeldivaga, vaid ebameeldivate asjaolude meeldivaks muutmisel. Ei ole vaja pimedusega võidelda - tuleb vaid süüdata küünal!

Sisemist ärkamist kirjeldatakse tihti kui meeldivat silmiavavat protsessi - tegelikult ta ongi, aga eelnevalt tuleb läbi kogeda psühholoogiline surm. Milles siis seisneb see hävituslikkus? Nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil on inimene oma mõttemustrite sõltlane. Pidevalt harjutades ühtmoodi mõtlemist süvendab see neisse takerdumist. Vaimses mõttes on see ego toitmine (juhul kui mõtted on negatiivsed), füüsilises mõttes on neuroloogilisest aspektist lähtuvalt meie ajuplastika sellega lihtsalt harjunud. Igasugune uudne informatsioon või uus lähenemine olukordadele on alati ebameeldiv. Uute harjumuste ning uutlaadi mõtlemise integreerimine on paras väljakutse igale inimesele, kes iseendaga tööd on hakanud tegema. Siinjuures on oluline täheldada, et kõike on võimalik õppida ja kunagi pole liiga hilja! Vanade sissekulunud uskumuste suretamine toob meie ellu palju väljakutseid ning teste - me kogeme üha enam ebameeldivamaid olukordi - see on justkui universumi eksam, testimaks valmisolekut või jällegi egolõks, et muuta meid jälle mõistuse ohvriks. Mida enam jälgida iseennast kõrvalt, seda raskem on pöörduda tagasi.

Siia vahele lisaksin ühe toreda loo. Jutt pärineb Osho "Ego raamatust".

"Jeesus tuleb linna ja kohe linna sisenedes näeb ta meest, kelle ta ära tunneb. Mees oli pime ja Jeesus tegi tema silmad terveks. See mees jookseb prostituudi järel. Jeesus peatab mehe ja küsib temalt: "Kas sa mäletad mind?" Mees vastab: "Jah, ma mäletan sind ega saa sulle kunagi andestada! Ma olin pime ja ma olin täiesti rahul, sest ma polnud kunagi mingit ilu näinud. Sina andsid mulle silmad. Ütle nüüd mulle, mida ma nende silmadega teen? Need on köidetud ilusate naiste külge."Jeesus ei suuda seda uskuda... ta on vapustatud: "Arvasin, et tegin sellele mehele head, tema aga on vihane! Ta ütleb: "Enne kui sinult silmad sain, ei mõelnud ma kunagi naistele, ma ei mõelnud, et on olemas prostituudid. Aga kuna sina andsid mulle silmad, oled sa mu hävitanud." " 

Jeesus lahkub mehest sõnagi lausumata - pole midagi öelda. Edasi minnes leiab ta ühe mehe täiesti joobnuna rentslis lamamas, ajamas suust välja igasugust mõttetut juttu. Jeesus tõmbab ta rentslist välja ja taipab, et oli kunagi talle jalad andnud. Nüüd aga tunneb ta end pisut ebakindlalt. Ta küsib mehelt: "Kas sa tunned mind?" Mees vastab: "Jah, ma tunnen sind. Kuigi ma olen purjus, ei saa ma sulle andestada, sina häirisid mu rahulikku elu. Ilma jalgadeta ei saanud ma kusagile minna. Ma olin rahumeelne inimene - ei kakelnud, ei mänginud hasartmänge, ei mingeid sõpru, ei mingeid kõrtsis käimisi. Sina andsid mulle jalad ja sellest ajast peale pole ma hetkegi rahu leidnud, et vaikselt istuda. Ma jooksen selle ja teise järel ning lõpuks, kui ma väsin, joon end purju. Sa võid ise näha, mis minuga toimub. Sina vastutad minu olukorra eest! Sa oleksid mulle enne pidanud rääkima, et kui ma saan jalad, tekivad kõik need probleemid. Sa ei hoiatanud mind. Sa lihtsalt tegid mu terveks, minult isegi luba küsimata. "

Jeesus satub suurde segadusse ja lahkub linnast. Ta ei lähe enam edasi. Ta ütleb: "Kes teab, missuguseid inimesi ma veel kohtan." Aga linnast välja minnes näeb ta üht meest, kes üritab end puu külge üles puua. Jeesus küsib: "Oota, mida sa teed?" Mees vastab: "Jälle sina! Ma olin surnud ja sina sundisid mind taas ellu ärkama. Nüüd pole mul tööd, naine jättis mu maha, sest arvab, et surnud ei saa ellu ärgata, ta arvab, et ma olen kummitus. Keegi ei taha minuga kohtuda. Sõbrad lihtsalt ei tunne mind ära. Ma lähen linna ja inimesed ei vaata mulle otsa. Mida ma sinu arust tegema peaksin? Ja kui ma tahan end üles puua, oled jälle sina kohal! Mis kättemaksu sa ihkad? Kas sa ei saa mind rahule jätta? Nüüd ei saa ma end isegi üles puua. Kord ma juba olin surnud ja sa äratasid mu ellu - kui ma end üles poon, äratad sa mu niikuinii uuesti ellu. Sa tahad nii väga imesid teha, et sind isegi ei huvita, kes sinu imede tõttu peavad kannatama!"

Tõde on alati valus kuulata, mõistus loob igasugused illusioonid selleks, et seda eirata. Inimene kogeb suurt vastupanu ja kognitiivset dissonantsi. Sealjuures nähakse halba ka teiste inimeste soovitustes - ego on ohus ja on kaitset suurendanud.

Korraks nähes, et me suudame ennast eraldada mõistuse häälest, on raske seda eirata. See on täiesti normaalne nähtus ja lõksus olemise tunne on samuti täiesti loomulik. Kui ükskord mõista, et see hääl meie peas ei kuulu meile ja me suudame seda kõrvalt jälgida - siis edaspidi on see protsess vaid lõbus näitemängu vaatlemine. Paljud kirjeldavad seda hetke, kui hävituslikku protsessi ja teatud mõttes suremist. Siinjuures on oluline mõista, et sureb vaid meie isikustatud mina-kujund - see on see äratundmine, et me oleme midagi enamat ning see mis alles jääb, on vaid meie puhas olemus. Me saame nii vabaks ja puhtaks nagu vastsündinud. Mida sügavamale enda sisse minna, seda kaugemale saab jõuda - mida rohkem negatiivsust pinnale tuleb, seda lihtsam on seda teadvustada ning suretada. Aja möödudes tahavad negatiivsed energiad välja pääseda - see on justkui puhastumisprotsess - seega, plahvatuslik nutt, nohune nina, lahtine kõht, higistamine ja palavik - need kõik on väljapääsuuksed. Nähes inimesi, kes virelevad ärkamisvaevuste küüsis, lasen neil olla, sest olukorda mugavamaks tehes ma vaid toidan nende ego. Sellisel juhul on hea teada, et on teisigi inimesi, kes on kogenud sama protsessi ning et see kõik on loomulik. Suureks puuduseks tänapäeva ühiskonnas on väheste teadlike inimeste olemasolu. Igal "ärkaval" inimesel peaks olema neutraalne sõber, kes suudaks asjakohast nõu anda.

Kindlasti on oluline aktsepteerida iseennast kui tervikut - tuleb armastada enda füüsilist kui ka vaimset keha. Nad on omavahel tugevas seoses, seega hoolitseda tuleb mõlema eest. Füüsiline aktiivsus on oluline, et paigalseisnud energiad liikuma saaksid. Teadlik toitumine ning toidust saadavate vajalikke ainete olemasolu on oluline võti meie füüsise ning ka vaimse arengu toetamiseks - näiteks on palju erinevaid toiduaineid, toetamaks ajutööd - seega teadlikult toitudes on võimalik kaasa aidata uute ühenduste loomisele ajus. Kindlasti läheb siia juurde ka hingamise teadvustamine ning meditatsioon. Need kõik on toetavad vahendid terviklikuks toimimiseks ning kindlasti on abiks üleminekuprotsessil.

Lisan siia lõppu ka ühe lühikese video, mis annab hea visuaalse pildi mõttemustrite tekkimise kohta.

Pidurdavad ja arendavad suhted

Üks huvipakkuvaim mõtisklusteema läbi ajaloo on kindlasti olnud armastus ning armastajate vaheline suhe. Olen tähele pannud, et enamik inimesi soovib endale kaaslast üksilduse peletamiseks. Loomulikult ei kiputa seda tõde tunnistama, aga nii ta paraku on. Otsitakse alateadlikult kedagi, kes saab meie vead ära võtta, lohutada, olla toeks. Aga seda ma ütlen, inimene on üks laiskloom! Tänapäeva inimesed ei viitsi iseendaga tööd teha, kiire elutempo käigus surutakse tunded alla kuskile hingepõhja ning otsitakse kompensatsiooni või leevendust, egotoitu - kiindumussuhte näol.

Enamik suhteid on loodud ebakindlate inimeste ebarealistlike ootuste põhjal. Paljud inimesed on kasvatatud poolproduktideks, lähtumata sealjuures terviklikust maailmavaatest. Inimene justkui visandab endale mingid kujutelmad ning lootused -ennustab- , aga inimene ei saa elada tulevikus ja selle tõttu tekib suhetesse palju pingeid. Leidnud uue kaaslase, klammerdume me omadustesse, mis kompenseerivad meie enda hingelisi puudujääke. Võiks arvata, et väljend "me täiendame üksteist" on hea, kuid leian, et sellel on ka oma pahupool. Kui kaks poolikut inimest saab kokku, saab küll ühe terve, aga nad mõlemad kaotavad oma ühe poole, sest keskenduvad sellele ühele tervikule, mille nad koos loovad. Elatakse liialt ühises mullis, selle asemel, et arendada enda mulli ning jääda iseendaks ka ühismullis. Kui palju on tegelikult neid, kes unustavad omaenda isikliku arengu, astudes suhtesse? Elatakse vaid suhte säilitamise ja arendamise nimel, selmet tegeleda iseendaga. Inimhing on üsna habras ning oluline on kogeda mitmeid elu õppetunde, et saada vaimselt tugevaks. Teisisõnu võiks väita, et suhtesse astumine võib pidurdada indiviidi arengut. Endaga sarnase ja mõistva-lohutava partneri leidmine tundub küll parim variant, aga see võib teha ka üksteisest sõltuvaks - oodatakse mõistmist, toetust, kaitset ning üksi olles on raske hakkama saada.

Öeldakse, et sarnane tõmbab sarnast. Täpselt nii see ongi, kuid see ei tähenda, et kokku saavad sarnased inimesed. Kui inimene on mingi teatud vibratsiooniga, kutsub ta enda ellu sarnase vibratsiooniga inimese. Olles pidevalt negatiivses vibratsioonis, tõmbame me endale ligi negatiivseid sündmusi, mis on tegelikult vaid iseenda peegeldus. Viibides positiivses vibratsioonis, kutsume sellega ellu positiivseid sündmusi ning suudame näha positiivsust ka teistes. Kõik algab iseendast. Universum töötab alati meie kasuks, seega on väga oluline jälgida oma mõtteid, sest me saame täpselt seda, mida me soovime või mis meile hetkel vajalik on. Pidevalt hirmul olev inimene võib kutsuda enda ellu inimese, kes on kartmatu - see on õppetund, mille me ise enda mõtetega endale ligi tõmbame, et teise inimese pealt õppida. Ettetulevad väljakutsed on eranditult alati sellised, mis meil parasjagu vaja on. Neid peab õppima armastama, sest kõik raskused on vaid selleks, et meile midagi õpetada.

Mõtisklusi on tekitanud ka erinevate sobivuskalkulaatorite ja horoskoopide temaatika. Üldjuhul ikka loodetakse leida keegi, kellega oleks klapp ka tähtede jms järgi. Aga milleks? Kas inimesed ehk liialt kardavad väljakutseid? Võib-olla liiga kergekäeliselt loobutakse igasugustest katsumustest, mis suhtes ette võivad tulla. Loodetakse midagi mugavat. Mainisin ennemgi, et inimene on laisk. Otsitakse mugavat elu, mugavat suhet lepliku kaasaga, et ei peaks liigselt pingutama mugavustsoonist väljumiseks. Kas seda nimetatakse siis armastuseks ja üksteisevaheliseks austuseks? Igasugused erimeelsused ju vaid õpetavad meile erinevaid lähenemisnurki ning erinevaid omadusi. See on see koht, kus inimestel tekib tavaliselt egokonflikt, minnakse kaitseseisundisse ning süüd nähakse kõikjal mujal. Süüdistamiste ning konfliktide tekitamise asemel võiks hoopiski vaadata iseendasse ning kaaslane peaks igati toetama seda sisevaatlust, jagades asjakohast kriitikat ja esitades väljakutseid - mitte lohutades või eemale tõmbudes. Inimene austab teise inimese arengut, püüdes välja tuua kõik allasurutud emotsioonid ja hirmud, olles täiesti aus teise vastu. "Tunnen ärritust sellepärast, et sa tegid midagi või ütlesid kuidagi või jätsid miskit tegemata, aita mul välja uurida, kust see ärritus pärineb", selle asemel, et "Ma olen ärritunud sinu pärast". Teine inimene on meile peegliks,  igasugune väline ärritus aitab meil õppida iseenda kohta.

Ning mis puutub sobivustesse, siis sellel ei ole mingit tähtsust. Lihtsamini saab alati, aga kas lihtsamini on kõigile nende arengus kasulikum? Iga inimene peaks võtma vastutuse iseenda ning enda puuduste eest. Need on igaühe isiklikud arenguküsimused, mida lahendama peab igaüks ise. Kellegi teise kaela probleemide viskamine on egoistlik ja vastutustundetu. Igaühel on eelkõige käia oma rada.

 Tihtipeale pidevate probleemide esinemisel loobutakse suhtest ning otsitakse kedagi sobivamat. Inimesed ajavad taga täiuslikkust, aga täiuslikkust pole olemas. Seega põgenetakse probleemi või teatud omaduste eest, mis neile ei sobinud. Paraku õppimata õppetund alati kordub ning järgmises suhtes kajastuvad samad probleemid või leitakse samade omadustega inimene. Kui õppetund ei kajastu suhte näol, leiab ta mõne muu viisi. Sellel kõigel on oma võlu - nähes pidevalt korduvaid omadusi, sündmusi, probleeme - tundes ära seda mustrit, on võimalik jälile jõuda oma sisemisele probleemile ning hakata sellega tegelema.

Tihti öeldakse ka, et vastandid tõmbuvad. Vahel mõistus ei pruugi aru saadagi, miks mõne inimesi vastu on tugev tõmme, kui muidu midagi ühist ei ole. Looduses, inimeses toimub pidev areng - elu seisneb õppimises ja arenemises, sellisel viisil toimib ka meie geneetika - parimaks arenguks on vaja kokku viia erinevad isendid, et saaks sündida midagi uut. Kahel sarnasel ei ole midagi uut õppida, nad saavad vaid üksteist toetada ja mõista. Vastandlikkuses peitub õppimine ja areng. Kõikjal elus esineb kahesus ja vastandlikkus: pimedus-valgus, rõõm-kurbus - oluline on ühendada nad tervikuks, mitte eraldada nad üksteisest.  Kajastub ju selline harmoonia ka kuulsas yin-yang sümboolikas.

Kui lisada siia teemasse sõna "armastus", ei sobi ta antud konteksti. See, mida tänapäeva inimesed peavad armastuseks, ei ole armastus. See on klammerdumine, vajadus, omandihimu ja vangla. Armastus sünnib alati iseendas, õigupoolest see on alati olemas olnud, see on lihtsalt paljude egokihtide all peidus. Kui inimene ennast ei armasta, ei suuda ta ka armastada kedagi teist. Seepärast tänapäeva suhted nii probleemsed ongi, sest otsitakse armastust teiselt inimeselt. Luues armastuse illusiooni, on see vaid kompensatsioon iseenda puudustele. Puhas armastus on tõeline vabadus, see ei vaja teist inimest enda kõrvale. Seda saab jagada teistele inimestele, kui enda armastuse "anum" hakkab niiöelda üle ajama, siis see armastus voolab ka teisele. Kui teine kõrvalt ära kaob, armastus jääb ikka alles. Klammerdussuhte puhul oleksime me õnnetud, kui teine kõrvalt kaob. Seepärast ongi armastus tõeline vabadus. Pole olemas probleeme ega klammerdumist, need on vaid mõistuse illusioonid -  armastusepuudus ja egokonfliktid - ja selle kõigega tegelemiseks on vaja vaadata vaid iseendasse.