Üks imelisemaid tundmusi, mida mina olen kogenud, on kaastundlikkus.. võib-olla saaks lihtsamalt öelda, et armastusetunne kõige elava suhtes. Julgen öelda, et see tõepoolest on edasiviiv jõud, mis teenib nii meid ennast kui ka teisi. Tajun, kuidas see kõrge vibratsioon voolab üle, tunne, nagu kiirgaks, hõljuks.. peopesad lähevad väga soojaks. Olemine on haavatav, kerged on tulema pisarad.
Maailmas on miljoneid inimesi, kes elavad oma varjupoolel - need, kes teevad teistele liiga, iseendile, need, kes ütlevad sapiseid asju, võib-olla ka need, kes väljendavad ennast vägivaldselt. Näha armastust kõige selle taga on paljudele natuke väljakutsuv. Aga miks üks inimene käitub halvasti?
Üha enam jõuan tõdemuseni, et kõik juured on pärit meie lapsepõlvest. Tegelikult juba meie sünnist saati me saame kogemusi, mis vormivad meie uskumusi. Uskumused määravad meie kogemused ja alateadlikud reaktsioonid. Kõik, mis meie uskumustega kokku ei lähe, tekitab meile vastupanu ja läheb peitu meie alateadvusesse, kuniks oleme võimelised sellega tegelema. Tihti ei ole inimestele õpetatud silmitsi seisma ebameeldivustega. Veel enam, ei ole õpetatud elutervelt väljendama oma tegelikke soove ega tundmusi. Suundudes lapsepõlve, teame me, et lapsed võivad käituda väga väljakutsuvalt, et saada oma tahtmist. Arvan, et ei saa iseenesest mõistetavalt võtta seda, et lapsed tulevad ja ütlevad meile:"Ema, ma tahaksin, et sa minuga rohkem aega veedaks". Loomulikult on ka selliseid lapsi, kes on võimelised ennast ka sellisel moel väljendama, ent tihtipeale saadakse rohkem tähelepanu kui pannakse toime midagi ebameeldivat. Vanemate reaktsioonid sealjuures on väga olulised - kas oleme suutelised nägema ebameeldiva käitumise põhjuseid? Lapsed nagu ka täiskasvanudki vajavad tähelepanu ja kontakti. Reageerides väljendamise viisile samalt tasemelt, ei pane me tähele tegelikke vajadusi seal taga.
Lapsepõlves puudulik tähelepanu, toetus ja armastus ning selle puudumisega seotud tunded surutakse alateadvusesse kui ebameeldivad teemad "mida me ei puuduta". Need teevad haiget. Igasugused katsed ausal moel armastust tunda, mis ei lähe läbi, muutuvad mõttetuteks, seega ausat suhtlust ei toimu. Sestap tulebki need vajadused välja lugeda muude väljendusviiside abil. Tegelikult see ei peagi olema pealtnäha ebameeldiv käitumine, see võib olla ka väga hea käitumine, kus lihtsalt otsitakse tunnustust. Igasugune käitumine põhineb meie uskumustel. "Ahah, ma saan tähelepanu, kui ei korista oma mänguasju ära", "mind armastatakse, kui olen haige", "kui räägin oma elust halvasti, siis mind haletsetakse", "olen halb, kui ütlen ausalt, mida tunnen".. neid uskumusi on meeletult palju ja üldjuhul on need alateadlikud ehk siis me ise ei olegi kursis, mis on meie käitumise motiivid.
Lapsed oskavad end alguses ju väga piiratult väljendada. Nad väljendavad nutuga, kui neil on mingi vajadus rahuldamata. Ja me ju teame, et nad tahavad süüa või mingit muud hoolitsemist.
Kui me ei reageeri lapsepõlves piiratud väljendusega vajadusele korrektselt, siis väljendusoskus ei saagi ju areneda. Sama puudutab ka teismelisi - nende käitumisel on samuti mitmeid motiive ja vajakajäämisi. Kui mingi osa lapsepõlvest on lünklik, rahuldamata, siis areng peatub, tekib lünk. Tavaliselt üritatakse neid lünki täita ja põgenetakse selle "tühja tunde" eest. Lünki täidetakse tähelepanu ja turvatunde otsimisega, klammerdudes teiste inimeste või näiteks ideoloogiate külge. See on üks viis põgenemiseks, et mitte tunda ebameeldivust enda sees. Natukene keerulisem on see, kui tekib usaldamatus kõige suhtes, inimene on endale suured kaitsemüürid ehitanud ja põgeneb näiteks, alkoholi, seksi, söögi, narkootikumide, šoppamise kaudu. Naised võivad muutuda mehelikult iseseisvaks või alandlikult klammerduvaks, mehed machodeks või memmekateks. Olenevalt sellest, kas võetakse passiivne või reaktiivne roll. Samuti võivad mõned tunda ülendavat tunnet, kui on teised endast allapoole asetanud või teinud teistele liiga. Põgenemise ja selle ebameeldiva tunde vältimise viise on tegelikult väga palju. Ka igapäevane kiirustamine ja toimetamine on üks viis, et hoida ennast eemal iseenda tunnetest. See on ego tavaline mehhanism enda kaitsmiseks. Iga ebameeldivus tekitab kaitsepositsiooni - selle langetab vaid armastus, kui see suudab kord müürist läbi tungida.
Lähtudes nüüd eelolevast - kui palju me näeme inimeste tegelikke vajadusi? Lihtne on inimesi hukka mõista nende käitumise põhjal, aga see hukkamõist on tihti väga pinnapealne, sest me tegelikult ju ei tea iga inimesi lapsepõlve, kogemusi, uskumusi, mis on neid läbi elu saatnud ja mis tihti ei teeni neid. Ainus, mida me võiksime teada on see, et igal inimesel on armastusevajadus ja kõik muu on vaid selle puudulikkus. Igal mündil on kaks poolt, kaks väljendusviisi - aga münt on üks. Samuti mina, ei oskaks rääkida kaastundlikkusest, kui poleks kunagi tundnud selle varju - hukkamõistu.
Armastusega,
Anna
Maailmas on miljoneid inimesi, kes elavad oma varjupoolel - need, kes teevad teistele liiga, iseendile, need, kes ütlevad sapiseid asju, võib-olla ka need, kes väljendavad ennast vägivaldselt. Näha armastust kõige selle taga on paljudele natuke väljakutsuv. Aga miks üks inimene käitub halvasti?
Üha enam jõuan tõdemuseni, et kõik juured on pärit meie lapsepõlvest. Tegelikult juba meie sünnist saati me saame kogemusi, mis vormivad meie uskumusi. Uskumused määravad meie kogemused ja alateadlikud reaktsioonid. Kõik, mis meie uskumustega kokku ei lähe, tekitab meile vastupanu ja läheb peitu meie alateadvusesse, kuniks oleme võimelised sellega tegelema. Tihti ei ole inimestele õpetatud silmitsi seisma ebameeldivustega. Veel enam, ei ole õpetatud elutervelt väljendama oma tegelikke soove ega tundmusi. Suundudes lapsepõlve, teame me, et lapsed võivad käituda väga väljakutsuvalt, et saada oma tahtmist. Arvan, et ei saa iseenesest mõistetavalt võtta seda, et lapsed tulevad ja ütlevad meile:"Ema, ma tahaksin, et sa minuga rohkem aega veedaks". Loomulikult on ka selliseid lapsi, kes on võimelised ennast ka sellisel moel väljendama, ent tihtipeale saadakse rohkem tähelepanu kui pannakse toime midagi ebameeldivat. Vanemate reaktsioonid sealjuures on väga olulised - kas oleme suutelised nägema ebameeldiva käitumise põhjuseid? Lapsed nagu ka täiskasvanudki vajavad tähelepanu ja kontakti. Reageerides väljendamise viisile samalt tasemelt, ei pane me tähele tegelikke vajadusi seal taga.
Lapsepõlves puudulik tähelepanu, toetus ja armastus ning selle puudumisega seotud tunded surutakse alateadvusesse kui ebameeldivad teemad "mida me ei puuduta". Need teevad haiget. Igasugused katsed ausal moel armastust tunda, mis ei lähe läbi, muutuvad mõttetuteks, seega ausat suhtlust ei toimu. Sestap tulebki need vajadused välja lugeda muude väljendusviiside abil. Tegelikult see ei peagi olema pealtnäha ebameeldiv käitumine, see võib olla ka väga hea käitumine, kus lihtsalt otsitakse tunnustust. Igasugune käitumine põhineb meie uskumustel. "Ahah, ma saan tähelepanu, kui ei korista oma mänguasju ära", "mind armastatakse, kui olen haige", "kui räägin oma elust halvasti, siis mind haletsetakse", "olen halb, kui ütlen ausalt, mida tunnen".. neid uskumusi on meeletult palju ja üldjuhul on need alateadlikud ehk siis me ise ei olegi kursis, mis on meie käitumise motiivid.
Lapsed oskavad end alguses ju väga piiratult väljendada. Nad väljendavad nutuga, kui neil on mingi vajadus rahuldamata. Ja me ju teame, et nad tahavad süüa või mingit muud hoolitsemist.
Kui me ei reageeri lapsepõlves piiratud väljendusega vajadusele korrektselt, siis väljendusoskus ei saagi ju areneda. Sama puudutab ka teismelisi - nende käitumisel on samuti mitmeid motiive ja vajakajäämisi. Kui mingi osa lapsepõlvest on lünklik, rahuldamata, siis areng peatub, tekib lünk. Tavaliselt üritatakse neid lünki täita ja põgenetakse selle "tühja tunde" eest. Lünki täidetakse tähelepanu ja turvatunde otsimisega, klammerdudes teiste inimeste või näiteks ideoloogiate külge. See on üks viis põgenemiseks, et mitte tunda ebameeldivust enda sees. Natukene keerulisem on see, kui tekib usaldamatus kõige suhtes, inimene on endale suured kaitsemüürid ehitanud ja põgeneb näiteks, alkoholi, seksi, söögi, narkootikumide, šoppamise kaudu. Naised võivad muutuda mehelikult iseseisvaks või alandlikult klammerduvaks, mehed machodeks või memmekateks. Olenevalt sellest, kas võetakse passiivne või reaktiivne roll. Samuti võivad mõned tunda ülendavat tunnet, kui on teised endast allapoole asetanud või teinud teistele liiga. Põgenemise ja selle ebameeldiva tunde vältimise viise on tegelikult väga palju. Ka igapäevane kiirustamine ja toimetamine on üks viis, et hoida ennast eemal iseenda tunnetest. See on ego tavaline mehhanism enda kaitsmiseks. Iga ebameeldivus tekitab kaitsepositsiooni - selle langetab vaid armastus, kui see suudab kord müürist läbi tungida.
Lähtudes nüüd eelolevast - kui palju me näeme inimeste tegelikke vajadusi? Lihtne on inimesi hukka mõista nende käitumise põhjal, aga see hukkamõist on tihti väga pinnapealne, sest me tegelikult ju ei tea iga inimesi lapsepõlve, kogemusi, uskumusi, mis on neid läbi elu saatnud ja mis tihti ei teeni neid. Ainus, mida me võiksime teada on see, et igal inimesel on armastusevajadus ja kõik muu on vaid selle puudulikkus. Igal mündil on kaks poolt, kaks väljendusviisi - aga münt on üks. Samuti mina, ei oskaks rääkida kaastundlikkusest, kui poleks kunagi tundnud selle varju - hukkamõistu.
Armastusega,
Anna