Vaadeldes inimesi ning tehes sealjuures ka sisekaemuslikku tööd iseendaga, olen jõudnud punkti, kus sooviksin lähtuvalt enda kogemustest kui ka teiste inimeste kogemustest anda mõningaid hoiakuid, kuidas tulla toime erinevate väljakutsetega, mis elu meile saadab.
Kõiksugused raskused, mis meile ette tulevad, on selleks, et me õpiksime nendest. Raskused tulevad kas nö "tellimise" näol, kui soovime mõnda muutust enda ellu või tulevad nad selleks, et meid milleski testida. Inimene saab alati nii suurt kogust raskust ja kannatusi, nagu tal parasjagu vaja on. Arvestades sellega, et me ise loome enda reaalsust vastavalt sellele, kuidas me kõigesse suhtume, siis igaüks tekitab endale ise seda koormat, mida ta siis kandma hakkab. Isegi kui positiivselt visualiseerida muutust enda ellu, võib tulla tohutu raskus kaela, et õpiksime väärtustama olemasolevat situatsiooni, ilma muutust tahtmata. Paraku on nii, et inimestel on vaja sündmuskohalt koguaeg põgeneda, alati tundub kuskil mujal olemine palju parem ning lohutame ennast pidevalt sellega, et kui mingi asjaolu muutub, siis muutume ka ise. Tegelikult algab kõik meist endist - muutes enda hoiakut, muutub ka meid ümbritsev reaalsus. Muutes enda hoiakut ning nähes kõva vaeva, et näha asjade positiivsemaid külge, võib märgata, et mitte miski pole muutunud. Järelikult pole me oma suhtumist veel muutnud. Kõiksugused erinevad raskused on alati millekski vajalikud, selleks et avaksime enda silmad. Nii kaua kui me ei pinguta ning ei tee tööd iseendaga, siis ei muutu ka midagi. Uskumatu kui see ka ei tundu, kõiges leiab midagi positiivset. Ja igasugused õppetunnid, mis meile teele tulevad, on meie edasise arengu jätkuks hädavajalikud. Loomulikult on kõigil õigus lükata eemale õppetunnid, leides lohutust ja abi ning tulla kuidagimoodi raskest situatsioonist välja, aga varem või hiljem tuleb seesama õppetükk tagasi. Ta ei pruugi tulla samas kontekstis, aga tulemata ta ei jäta.
Rääkides väljakutsetest seoses inimestevaheliste suhetega, on oluline mõista, et igaüks on väga ainulaadne ning omab vastavalt isiklikule arengutasemele ning kogemustele enda seisukohta ning peale suruda arvamusi ning erinevaid vaateid on vale. Iga inimene omab mingit informatsiooni ning vaatenurka, mida meie ei tea ning kõikidelt keerulistelt inimestelt ning nendega tulenevatest konfliktidest võiksime me kaasa haarata maksimaalse kogemuse, asetades end korra teise olukorda, seejärel olla enda nahas. Õppides tundma erinevaid inimesi ning erinevaid hoiakuid, suurendame me enda teadmistepagasit, mis aitab meid meie endi arengus edasi. Tegelikult iga asi, mis meid teiste puhul ärritab, on märk sellest, et viga on meis endis. Teised on vaid peegeldajad ning mis iganes probleemid lähtuvalt teadvusetasandist teistel on - need on selle inimese probleemid. Teiste paha tuju on teiste oma, meie ei tohiks lasta ennast sellel mõjutada ega seda kuidagi isiklikult võtta. Selle asemel, et teisi inimesi pidevalt kritiseerida, võiks mõelda enda peale, miks see kellegi mingi teatud omadus meid ärritab ning kui juhtuvad kokku inimesed, kes teadlikult oskavad ennast analüüsida, ei saa tekkida mingeid lahkhelisid, alles siis saavad inimesed olla üksteisele päriselt toeks. Mitte toeks, et leevendada raskusi, vaid toeks isiklikul vaimsel arengul.
Igaüks omab oma isiklikku pagasit, mis sisaldab uskumusi ning õppetunde, mis on teda elus edasi viinud või tagasi hoidnud ning just selsamal põhjusel ei tohiks kellegi karikat hakata ka tühjendama. Inimesed otsivad abi ja leevendust, vaevlevad erinevate emotsioonide kütkeis - aga mõelgem nüüd - kui leevendada miskit moodi nende olukorda, kas nad siis õpivad sellest olukorrast ise välja tulema? Mida varem peavad inimesed ise hakkama saama, seda paremini saavad nad edasiste situatsioonidega ise hakkama. Sama suhtumist tuleks arvestada ka laste kasvatamisel. Mida enam laps loodab iseendale ning mitte välistele mõjutustele, seda iseseisvam ja edukam ta on. Loomulikult, lapsevanemad peavad toetama oma lapsi, aga areng ei ole kunagi kerge, seega laskem lastel läbi põdeda erinevaid olukordi ning mitte leevendada igat emotsiooni, mis nende poolt tuleb. Rääkides inimestest, kes on omadega raskustes ning sellest, et peaks nad omapead jätma, tuleb siiski olla hoolikas ning arvestada alati erinevaid asjaolusid, mis inimest puudutavad. Ei saa eeldada, et kõik inimesed õpivad oma raskustest. Paljud inimesed on läinud väga sügavale oma mõttemallidega ja näevad lahendusi vaid suitsiidi näol. Sellised inimesed on väga pimestatud enda tundmustest ning tuleb olla ettevaatlik nendega suhtlemisel. Nad on loobujad ja nende mõtlemist on väga raske kuidagi muuta. Tõsi, keegi teine ei saagi nende mõtlemist muuta, see peab tulema enda seest. Igaüks loob ise enda reaalsust ning kõik on meie endi kätes, et kõike muuta. Kas inimene vastavalt infole ka toimib või ei, pole tegelikult meie asi. Me võime näidata suunda, aga muuta me ei saa midagi. Igal inimene vastutab ise enda elu eest.
Pealtnäha positiivsed ja muutuseks küpsed inimesed võivad kogeda enneolematut frustratsiooni, kui mitte miski ei lähe nii nagu ideaalis võiks minna. Iga kord kui me oleme midagi uut õppinud, tuleb meile test, mingisugune väljakutse, mille põhjal selgub, kui hästi me ikka eelnevat infot valdasime. Väga võrreldav koolisüsteemiga - me õpime ning hiljem meie teadmisi kontrollitakse. Täpselt samal viisil toimub ka elu. Kui me mõtleme, et kõik on nii halb, siis me saame vastavalt sellele, mis meil parasjagu on vaja õppida, juurde halba, et väärtustada eelnevat halba, mis ei pruugigi enam tunduda nii halb. Võime saada ka midagi head, mis näitab, et kõik ei olnudki nii halb. Kui me õpime ükskord ära tundma igat õppetundi, mis meie ellu tuleb ning võtta seda kui õppimiskohta ning kui võimalust midagi parandada, siis ei tundugi maailm nii kõle paik ,kus elada. Kui me oleme valmis, siis tuleb palju tõkkeid ette, et kontrollida meie valmisolekut ja me peaksime rõõmuga võtma vastu kõiksugused takistused, mis teele tulevad. Kui me suudame kõik raskused hoolimata kõikidest ebameeldivatest asjaoludest ületada, siis me oleme saavutanud vabaduse. Sellisel viisil saab ümberprogrammeerida kogu enda mõtlemist ning võtta kõiki takistusi kui õnnistusi ning arengukohti. Sel hetkel, kui raskused meid enam ei häiri, oleme me piiranguteta ning sõltumatult vabad.
Väga paljuski sellest, mis meile tuleb, tuleneb meie endi suhtumisest ja vibratsioonist. Õigupoolest võiks öelda, et me saame kõik, mida me tahame siin elus ja kui saabub see hetk, kui me tõdeme seda asjaolu, alles siis saame elu maksimaalselt ära kasutada - olla ise oma reaalsuse arhitektideks.
Kõiksugused raskused, mis meile ette tulevad, on selleks, et me õpiksime nendest. Raskused tulevad kas nö "tellimise" näol, kui soovime mõnda muutust enda ellu või tulevad nad selleks, et meid milleski testida. Inimene saab alati nii suurt kogust raskust ja kannatusi, nagu tal parasjagu vaja on. Arvestades sellega, et me ise loome enda reaalsust vastavalt sellele, kuidas me kõigesse suhtume, siis igaüks tekitab endale ise seda koormat, mida ta siis kandma hakkab. Isegi kui positiivselt visualiseerida muutust enda ellu, võib tulla tohutu raskus kaela, et õpiksime väärtustama olemasolevat situatsiooni, ilma muutust tahtmata. Paraku on nii, et inimestel on vaja sündmuskohalt koguaeg põgeneda, alati tundub kuskil mujal olemine palju parem ning lohutame ennast pidevalt sellega, et kui mingi asjaolu muutub, siis muutume ka ise. Tegelikult algab kõik meist endist - muutes enda hoiakut, muutub ka meid ümbritsev reaalsus. Muutes enda hoiakut ning nähes kõva vaeva, et näha asjade positiivsemaid külge, võib märgata, et mitte miski pole muutunud. Järelikult pole me oma suhtumist veel muutnud. Kõiksugused erinevad raskused on alati millekski vajalikud, selleks et avaksime enda silmad. Nii kaua kui me ei pinguta ning ei tee tööd iseendaga, siis ei muutu ka midagi. Uskumatu kui see ka ei tundu, kõiges leiab midagi positiivset. Ja igasugused õppetunnid, mis meile teele tulevad, on meie edasise arengu jätkuks hädavajalikud. Loomulikult on kõigil õigus lükata eemale õppetunnid, leides lohutust ja abi ning tulla kuidagimoodi raskest situatsioonist välja, aga varem või hiljem tuleb seesama õppetükk tagasi. Ta ei pruugi tulla samas kontekstis, aga tulemata ta ei jäta.
Rääkides väljakutsetest seoses inimestevaheliste suhetega, on oluline mõista, et igaüks on väga ainulaadne ning omab vastavalt isiklikule arengutasemele ning kogemustele enda seisukohta ning peale suruda arvamusi ning erinevaid vaateid on vale. Iga inimene omab mingit informatsiooni ning vaatenurka, mida meie ei tea ning kõikidelt keerulistelt inimestelt ning nendega tulenevatest konfliktidest võiksime me kaasa haarata maksimaalse kogemuse, asetades end korra teise olukorda, seejärel olla enda nahas. Õppides tundma erinevaid inimesi ning erinevaid hoiakuid, suurendame me enda teadmistepagasit, mis aitab meid meie endi arengus edasi. Tegelikult iga asi, mis meid teiste puhul ärritab, on märk sellest, et viga on meis endis. Teised on vaid peegeldajad ning mis iganes probleemid lähtuvalt teadvusetasandist teistel on - need on selle inimese probleemid. Teiste paha tuju on teiste oma, meie ei tohiks lasta ennast sellel mõjutada ega seda kuidagi isiklikult võtta. Selle asemel, et teisi inimesi pidevalt kritiseerida, võiks mõelda enda peale, miks see kellegi mingi teatud omadus meid ärritab ning kui juhtuvad kokku inimesed, kes teadlikult oskavad ennast analüüsida, ei saa tekkida mingeid lahkhelisid, alles siis saavad inimesed olla üksteisele päriselt toeks. Mitte toeks, et leevendada raskusi, vaid toeks isiklikul vaimsel arengul.
Igaüks omab oma isiklikku pagasit, mis sisaldab uskumusi ning õppetunde, mis on teda elus edasi viinud või tagasi hoidnud ning just selsamal põhjusel ei tohiks kellegi karikat hakata ka tühjendama. Inimesed otsivad abi ja leevendust, vaevlevad erinevate emotsioonide kütkeis - aga mõelgem nüüd - kui leevendada miskit moodi nende olukorda, kas nad siis õpivad sellest olukorrast ise välja tulema? Mida varem peavad inimesed ise hakkama saama, seda paremini saavad nad edasiste situatsioonidega ise hakkama. Sama suhtumist tuleks arvestada ka laste kasvatamisel. Mida enam laps loodab iseendale ning mitte välistele mõjutustele, seda iseseisvam ja edukam ta on. Loomulikult, lapsevanemad peavad toetama oma lapsi, aga areng ei ole kunagi kerge, seega laskem lastel läbi põdeda erinevaid olukordi ning mitte leevendada igat emotsiooni, mis nende poolt tuleb. Rääkides inimestest, kes on omadega raskustes ning sellest, et peaks nad omapead jätma, tuleb siiski olla hoolikas ning arvestada alati erinevaid asjaolusid, mis inimest puudutavad. Ei saa eeldada, et kõik inimesed õpivad oma raskustest. Paljud inimesed on läinud väga sügavale oma mõttemallidega ja näevad lahendusi vaid suitsiidi näol. Sellised inimesed on väga pimestatud enda tundmustest ning tuleb olla ettevaatlik nendega suhtlemisel. Nad on loobujad ja nende mõtlemist on väga raske kuidagi muuta. Tõsi, keegi teine ei saagi nende mõtlemist muuta, see peab tulema enda seest. Igaüks loob ise enda reaalsust ning kõik on meie endi kätes, et kõike muuta. Kas inimene vastavalt infole ka toimib või ei, pole tegelikult meie asi. Me võime näidata suunda, aga muuta me ei saa midagi. Igal inimene vastutab ise enda elu eest.
Pealtnäha positiivsed ja muutuseks küpsed inimesed võivad kogeda enneolematut frustratsiooni, kui mitte miski ei lähe nii nagu ideaalis võiks minna. Iga kord kui me oleme midagi uut õppinud, tuleb meile test, mingisugune väljakutse, mille põhjal selgub, kui hästi me ikka eelnevat infot valdasime. Väga võrreldav koolisüsteemiga - me õpime ning hiljem meie teadmisi kontrollitakse. Täpselt samal viisil toimub ka elu. Kui me mõtleme, et kõik on nii halb, siis me saame vastavalt sellele, mis meil parasjagu on vaja õppida, juurde halba, et väärtustada eelnevat halba, mis ei pruugigi enam tunduda nii halb. Võime saada ka midagi head, mis näitab, et kõik ei olnudki nii halb. Kui me õpime ükskord ära tundma igat õppetundi, mis meie ellu tuleb ning võtta seda kui õppimiskohta ning kui võimalust midagi parandada, siis ei tundugi maailm nii kõle paik ,kus elada. Kui me oleme valmis, siis tuleb palju tõkkeid ette, et kontrollida meie valmisolekut ja me peaksime rõõmuga võtma vastu kõiksugused takistused, mis teele tulevad. Kui me suudame kõik raskused hoolimata kõikidest ebameeldivatest asjaoludest ületada, siis me oleme saavutanud vabaduse. Sellisel viisil saab ümberprogrammeerida kogu enda mõtlemist ning võtta kõiki takistusi kui õnnistusi ning arengukohti. Sel hetkel, kui raskused meid enam ei häiri, oleme me piiranguteta ning sõltumatult vabad.
Väga paljuski sellest, mis meile tuleb, tuleneb meie endi suhtumisest ja vibratsioonist. Õigupoolest võiks öelda, et me saame kõik, mida me tahame siin elus ja kui saabub see hetk, kui me tõdeme seda asjaolu, alles siis saame elu maksimaalselt ära kasutada - olla ise oma reaalsuse arhitektideks.
No comments:
Post a Comment