Vastutusest ja loomisest

Kõige imelisem tunne on vabadus. Inimene on vaba mõtlema, mida iganes ta soovib, vaba tegutsema ükskõik millises suunas, vaba elama vastavalt oma visioonile. Kõiksugused mõttevormid piirangutest, tingimustest ja puudustest on vaid illusioonid, mis tekivad madalast vibratsioonist. Kui pilved on ees, siis Päikest ei näe - aga Päike on alati olemas, pilved aga alati hajuvad. 

Kaldun arvamusele, et esimene samm Loomise teel, on vastutuse võtmine iseenda eest. See tähendab oma mõtete, tunnete, sõnade ja tegude eest. Õigupoolest kõik manifesteerubki just sellises järjekorras - mõtted loovad tunde, tunded tahavad väljendust sõnade abil ning lõpuks hakatakse tegutsema vastavalt öeldule. Igasugune sisemine disharmoonia on märk sellest, et need neli komponenti manifestatsiooniprotsessis on omavahel vastuolus. Taoline vastuolu tekitabki paha tunde. Meie emotsioonid on imelised teejuhid, indikaatorid, mis annavad märku sellest, kas meie mõtted on kooskõlas meie kõrgeima olemusega. Kui emotsioon on ebameeldiv, siis tasuks uurida mõtet selle emotsiooni taga, mis tekitab selle blokeeringu - ehk oleme unustanud, et Päike on alati olemas ning illusioon selle puudumisest on tingitud vaid meie piiratud mõttevormist, mis valdab meid madalas vibratsioonis? 

Võttes vastutuse iseenda mõttevoolu eest, projekteerime me ise enda reaalsust - saame kõik, millest mõtleme. Me ei pruugi seda saada kohe, aga luues antud vibratsiooni, nagu oodatu oleks meil juba olemas, kutsume seda endale ligi. Varem või hiljem on ta olemas, sõltuvalt meie endi valmisolekust ning soovi olemusest. Täpselt sellisel viisil saame kätte kõik "tellimused", mis on tehtud madalast vibratsioonist. Iga halva emotsiooniga mõte või tegu kutsub ligi sarnaseid mõtteid ning situatsioone - sõna otseses mõttes meil on vabadus saada kõik, mida me soovime. Oluline siinjuures ongi see, kuidas igaüks enda vabadust kasutab. Keskendudes puudusele, me saamegi selle, võideldes saab võitluse, vihates saame viha. Selle asemel võiks proovida läheneda perspektiivist, mis oleks meie hingele natukene tervislikum - soovides armastust keskenduda armastusele, mitte selle puudusele. Soovides sõja lõppemist, keskenduda rahule - olla ise rahu kehastus. Tihtipeale hakatakse võitlema millegi vastu, mis on negatiivne. Ollakse vastu sõjale, vägivallale, vaesusele - kõiksugu negatiivsustele. Keskendudes sinna hoiame tähelepanu puudusel - millelgi, mida me ei soovi tegelikult. Ja taaskord - me saame kõik, millele keskendume - meil on olnud täielik vabadus luua seda! Tegelikult me kõik soovime ju head, aga meie fookus on lihtsalt vahel natukene paigast ära. 

Hetkel, kui oleme jõudnud jälile iseenda mõtete voolule ning suudame püsida vaatleja rollis selles loomisprotsessis, tulevad ette igasugused väljakutsed, testimaks meie valmisolekut - sellest olen ka eelnevalt kirjutanud, et kõiksugused väljakutsed pakuvad imelist võimalust enesearenguks. Tihtipeale selliste teemade peale minnes võivad inimesed sulguda omaette maailma ja kontakteeruda vähem välismaailmaga. Mingil ajahetkel on see kindlasti väga tervislik, olla omaette ning mõelda asjade üle järele. Aga omaette isolatsioonis elades, põgenedes tsivilisatsioonist ning ühiskonnast, ei ole areng maksimaalne. Vaadeldes inimesi enda ümber ning tundeid, mis inimesed minus esile kustuvad, olen avastanud enda sees kujutluspildi. Sellel pildil on inimene kui mitmetahuline kristallpeegel ning ümbritsevad inimesed täpselt samasuguse vormiga. Kuhu iganes ka ei vaataks, me näeme vaid iseenda mingit tahku. Kõik omadused, mis meile teistes inimestes meeldivad ning mis meid ärritavad on vaid meie endi omadused. Eraldatus teistest inimestest on vaid illusioon. Ebameeldivused, mida me näeme, on vaid teiste inimeste peegeldused meie endi omadustele, mida me endas ei ole veel aktsepteerinud. Seega, igasugused negatiivsed ning positiivsed tundmused teiste suhtes, õpetavad meile miskit iseenda kohta. Aktsepteerides endas mingit omadust, ei ärrita seesamune omadus meid teiste puhul, sest oleme iseendaga rahu teinud. Me näeme vaid neid tahke teistes, mis on meil endal olemas. Ajapikku seda uurides ja praktiseerides on olnud väljakutsuvalt põnev minna uurima neid inimesi, kes tekitavad ebameeldivat tunnet. Ja see tunne kaob ära, kui olla aus iseenda suhtes ning uurida sama omadust iseendas. Seega, pole põhjust suunata ärritust teisele inimesele, kuna selle algallikas on iseendas. Teise pihta sülitamine on iseenda pihta sülitamine igas mõttes - negatiivne mõte loob meile negatiivset reaalsust ning iseenda mitteaktsepteerimine loob ebakõlad suhetes teiste inimestega. 

Just selsamal põhjusel arvan, et eemaldumine teistest inimestest ning ühiskonnast oleks justkui põgenemine iseenda eest. Jättes maha stressirikka töö, linnakära, kahepalgelised sõbrad ja kõik muu - see on omamoodi lihtsamat teed pidi minemine. Õigupoolest on igalpool hea olla, kui lubame endal luua seda head tunnet. Hea tundega aga kaasnevad head inimesed, rahuldustpakkuv töö ning misiganes, mida oleme soovinud. Teised inimesed ning nendega suhtlemine on imeline võimalus arenemiseks, iseenda tundmaõppimiseks. Ei ole tingimata vajalik minna metsa elama, ei ole vajalik eralduda teistest inimestest ega jätta maha kõik, mis tundub ebameeldivana - kõik vahendid ja tehnikad on praegugi olemas iseendas, et saavutada kõik, mida oleme soovinud, kui võtta alustuseks vastutus iseenda loomingu eest.  

Päikest ja armastust Teile kõigile!