Kui ma alustaksin antud kirjatükki lausega "Veel üks vale ühiskonnas",tunneksin ma ennast halvasti. Rõhutades seda, kui valesti asjalood on, ei saa ju ometi tekkida mingit positiivset vibratsiooni. Tegelikult kõik võiksid alati läheneda jõuduandvalt ja inspireerivalt. Julgustada tuleb kõike head, mitte külvata hirmu ja süütunnet.
Uskumussüsteemide all pean ma silmas aja jooksul kujunenud mõttevormide kogumeid, mis on mõistuses justkui koloonia moodustanud. Kõigepealt oli seal üks vorm, kõige alge, mis kutsus ligi ka teisi endasarnaseid vorme, kuni lõpuks on nad kokkukasvanud, nagu kasvajadki. Selleks, et kasvajast vabaneda, tuleb see aga eemaldada. "Eemaldamine" on iseenesest negatiivse alatooniga sõna, mida ma hea meelega ei kasutaks. Midagi ei ole tegelikult vaja eemaldada kunagi, kuna igal ilmingul on oma teine pool ning kokku moodustavad nad terviku - seega pigem saaks selle negatiivse transformeerida positiivseks.
See, millesse me usume, määrab meie piirid ning meie kogemused. Kui me usume, et pole elu pärast surma, on seal meie piir. Kui see piirang tekitab meis hirmu, moonutab see meie elukogemust. Sellega luuakse iseendile limitatsioon, mis võtab meilt tükike vabadust. Vastavalt sellele tuleb varsti ka uus sarnane mõte, mis kuhjub sinna kolonni. Kui me usume, et elu eest on vaja võidelda, siis me suuname enda tähelepanu võitlusele, seame iseendile piirangu elu nautimiseks. Kui me usume, et armastust ei ole olemas, siis seda kunagi ei tulegi. Me ju mõtleme, et seda pole, kuidas ometigi saaks see mateerias tekkida? Sellega seame endile piirangu armastuse kogemiseks. Kui me oleme veendunud, et kõik mehed on sead ja naised on ussid, siis vastavalt meie perspektiivile satumegi selliste otsa. Ning taaskord oleme ise seadnud selle piirangu!
Energiatasandil ringleb erinevaid uskumussüsteeme. Rääkides otseselt süsteemidest - vaimsetest õpetustest, religioonist, teadusest -, siis tegelikult on valik üsna laiahaardeline. Iga raamat, mis ma olen lugenud, on erineva suhtumise ning vibratsiooniga. On vandenõuteoreetikud, kes juurdlevad selle üle, kes kus meid kontrollib, on erinevad religioonid oma süsteemidega. Kuidas leida tõde enda jaoks?
Informatsiooni on nii palju ümberringi, mis tekitab inimestes palju ebakõla, sest mõttevorme on nii palju, millest kinni haarata, ent need lähevad omavahel vastuollu. Usun - ning ei leia, et minu uskumus minule või kellelegi piirangut seaks - et positiivne uskumus tõstab alati vibratsiooni. Mäletan aega, kui lugesin pingsalt ühe vaimse õpetaja raamatuid, kes rääkis ilusti armastusest, meditatsioonist, valgustumisest. Ent kõige selle kõrval tõi ta alati välja ka varjupooled, mis on iseenesest positiivne, kuna ka sellest küljest peab olema teadlik. Ta viskas nalja nende varjude üle ning kritiseeris paljusid teisi süsteeme. Lugedes raamatuid ma keerasin vahepeal neid kiruvaid lehekülgi edasi, ma ei resoneerunud nendega. Ent kui juttu oli varjudest ning sealjuures teiste väärtuste idealiseerimisest, tekitas see halva tunde. Ma tundsin, et seadsin endale mingi standardi. Aga see latt oli liiga kõrgele seatud ning ma genereerisin iseenda kohta negatiivseid uskumusi, sest keegi ju kirjutas, et see on halb, kuidas ma käitun. Ajas edasi minnes sattusin ma teistsuguse kirjanduse peale. Tõeliselt vägev tunne on hõljuda raamatut lugedes! Ma leidsin iseenda jaoks midagi väga sagedust tõstvat. Tegelikult põhiideed on samad kõikjal, aga ma ei tundnud, et minult jõudu ära võetakse - vastupidi, ma sain seda juurde! Seega vastus küsimusele, kuidas leida enda jaoks tõde, peitub iseenda tunnetuses. Kui vibratsioon on hea, siis võib sellega jätkata. Takerdudes vaimsele õpetusele, kus rangelt piiritletakse, mis on õige või vale, võib iseenesest head tahtes, luua iseendale limitatsioon täiuslikkusest.
Milleks on vajalik luua iseendale midagi sellist, mis piirab meie kogemusi? Meil on täielik võim iseenda mõtete üle. Mis siis, kui astuda omaloodud kastist kord välja, ületada igasugused hirmud? Mis saab siis, kui tõusta isiksuse tasandilt veidi kõrgemale ning avardada enda perspektiivi? Ei ole vajalik püsida stabiilsel primitiivsel ellujäämistasandil, inimesed on palju võimekamad! Vastavalt sellele ringile, mis me iseenda ümber tõmbame, on meil samavõrd palju kogemusi ja arengut. Mõttekasvajad tekivadki paigalseisust, mugavustsoonist. Aga iga ettetuleva situatsiooniga on meil alati võimalik peatuda ning seedida mõtteid ja tundeid, mis meis tekivad. Kui tekib mingisugune vana harjumusmõte, tuleks vaadelda, kas see mõte ka teenib meid kuidagi või seab meile hoopiski piirangu. Seda mõtet võiks uurida, küsitleda iseennast, miks me sellise mõtte oleme endale loonud? Kui see meile positiivset vibratsiooni ei tekita, võiks selle mõttega hüvasti jätta. Võib-olla võiks end sellest mõttest piltlikult eraldada ning korraldada mõttes pidulik hüvastijätt selle vana piirava uskumusega? Võideldes selle mõttega ei saavuta midagi, siis me toidame võitlust ning anname oma jõudu ära. Kindlasti mingil ajal oli see mõte meile kasulik, aga nüüd vajaks ta ehk taseme tõstmist.
Armastust!
No comments:
Post a Comment