Kogu südamest kaastundlikkusest

Üks imelisemaid tundmusi, mida mina olen kogenud, on kaastundlikkus.. võib-olla saaks lihtsamalt öelda, et armastusetunne kõige elava suhtes. Julgen öelda, et see tõepoolest on edasiviiv jõud, mis teenib nii meid ennast kui ka teisi. Tajun, kuidas see kõrge vibratsioon voolab üle, tunne, nagu kiirgaks, hõljuks.. peopesad lähevad väga soojaks. Olemine on haavatav, kerged on tulema pisarad.

Maailmas on miljoneid inimesi, kes elavad oma varjupoolel - need, kes teevad teistele liiga, iseendile, need, kes ütlevad sapiseid asju, võib-olla ka need, kes väljendavad ennast vägivaldselt. Näha armastust kõige selle taga on paljudele natuke väljakutsuv. Aga miks üks inimene käitub halvasti?

Üha enam jõuan tõdemuseni, et kõik juured on pärit meie lapsepõlvest. Tegelikult juba meie sünnist saati me saame kogemusi, mis vormivad meie uskumusi. Uskumused määravad meie kogemused ja alateadlikud reaktsioonid. Kõik, mis meie uskumustega kokku ei lähe, tekitab meile vastupanu ja läheb peitu meie alateadvusesse, kuniks oleme võimelised sellega tegelema. Tihti ei ole inimestele õpetatud silmitsi seisma ebameeldivustega. Veel enam, ei ole õpetatud elutervelt väljendama oma tegelikke soove ega tundmusi. Suundudes lapsepõlve, teame me, et lapsed võivad käituda väga väljakutsuvalt, et saada oma tahtmist. Arvan, et ei saa iseenesest mõistetavalt võtta seda, et lapsed tulevad ja ütlevad meile:"Ema, ma tahaksin, et sa minuga rohkem aega veedaks". Loomulikult on ka selliseid lapsi, kes on võimelised ennast ka sellisel moel väljendama, ent tihtipeale saadakse rohkem tähelepanu kui pannakse toime midagi ebameeldivat. Vanemate reaktsioonid sealjuures on väga olulised - kas oleme suutelised nägema ebameeldiva käitumise põhjuseid? Lapsed nagu ka täiskasvanudki vajavad tähelepanu ja kontakti. Reageerides väljendamise viisile samalt tasemelt, ei pane me tähele tegelikke vajadusi seal taga.

Lapsepõlves puudulik tähelepanu, toetus ja armastus ning selle puudumisega seotud tunded surutakse alateadvusesse kui ebameeldivad teemad "mida me ei puuduta". Need teevad haiget. Igasugused katsed ausal moel armastust tunda, mis ei lähe läbi, muutuvad mõttetuteks, seega ausat suhtlust ei toimu. Sestap tulebki need vajadused välja lugeda muude väljendusviiside abil. Tegelikult see ei peagi olema pealtnäha ebameeldiv käitumine, see võib olla ka väga hea käitumine, kus lihtsalt otsitakse tunnustust. Igasugune käitumine põhineb meie uskumustel. "Ahah, ma saan tähelepanu, kui ei korista oma mänguasju ära", "mind armastatakse, kui olen haige", "kui räägin oma elust halvasti, siis mind haletsetakse", "olen halb, kui ütlen ausalt, mida tunnen".. neid uskumusi on meeletult palju ja üldjuhul on need alateadlikud ehk siis me ise ei olegi kursis, mis on meie käitumise motiivid.

Lapsed oskavad end alguses ju väga piiratult väljendada. Nad väljendavad nutuga, kui neil on mingi vajadus rahuldamata. Ja me ju teame, et nad tahavad süüa või mingit muud hoolitsemist.
Kui me ei reageeri lapsepõlves piiratud väljendusega vajadusele korrektselt, siis väljendusoskus ei saagi ju areneda. Sama puudutab ka teismelisi - nende käitumisel on samuti mitmeid motiive ja vajakajäämisi. Kui mingi osa lapsepõlvest on lünklik, rahuldamata, siis areng peatub, tekib lünk. Tavaliselt üritatakse neid lünki täita ja põgenetakse selle "tühja tunde" eest. Lünki täidetakse tähelepanu ja turvatunde otsimisega, klammerdudes teiste inimeste või näiteks ideoloogiate külge. See on üks viis põgenemiseks, et mitte tunda ebameeldivust enda sees. Natukene keerulisem on see, kui tekib usaldamatus kõige suhtes, inimene on endale suured kaitsemüürid ehitanud ja põgeneb näiteks, alkoholi, seksi, söögi, narkootikumide, šoppamise kaudu. Naised võivad muutuda mehelikult iseseisvaks või alandlikult klammerduvaks, mehed machodeks või memmekateks. Olenevalt sellest, kas võetakse passiivne või reaktiivne roll. Samuti võivad mõned tunda ülendavat tunnet, kui on teised endast allapoole asetanud või teinud teistele liiga.  Põgenemise ja selle ebameeldiva tunde vältimise viise on tegelikult väga palju. Ka igapäevane kiirustamine ja toimetamine on üks viis, et hoida ennast eemal iseenda tunnetest. See on ego tavaline mehhanism enda kaitsmiseks. Iga ebameeldivus tekitab kaitsepositsiooni - selle langetab vaid armastus, kui see suudab kord müürist läbi tungida.

Lähtudes nüüd eelolevast - kui palju me näeme inimeste tegelikke vajadusi? Lihtne on inimesi hukka mõista nende käitumise põhjal, aga see hukkamõist on tihti väga pinnapealne, sest me tegelikult ju ei tea iga inimesi lapsepõlve, kogemusi, uskumusi, mis on neid läbi elu saatnud ja mis tihti ei teeni neid. Ainus, mida me võiksime teada on see, et igal inimesel on armastusevajadus ja kõik muu on vaid selle puudulikkus. Igal mündil on kaks poolt, kaks väljendusviisi - aga münt on üks. Samuti mina, ei oskaks rääkida kaastundlikkusest, kui poleks kunagi tundnud selle varju - hukkamõistu.

Armastusega,
Anna

Väestamine ja nõrgestamine

Suhtlemine ja igasugune infovahetus on meie elus väga tähtsal kohal. Igal hetkel me anname panuse kollektiivsesse infomulli, suhtleme inimestega telepaatiliselt - olgu see siis teadvustatud suhtlemine või alateadlik. Me edastame sõnumeid ning võtame neid pidevalt ka vastu. Uskumustel ja mõtetel on suur jõud, aga nende manifestatsiooni võimendab suurel määral sõnaline, verbaalne väljendamine. Ka keeleline väljendusvorm võib olla teadvustatud ning teadvustamata, mis võib omakorda külvata nii positiivseid kui negatiivseid mõtteseemneid. 

Mis on väestamine, rääkides suhtlemisest? See on väe andmine, see on keskendumine lahendustele, usk parimasse. Väestamisel me keskendume inimese kõrgemale olemisviisile, lähtumata minevikust ning muudest asjaoludest. Me peegeldame teisele tema kõrgeimat vormi, parimat võimalikku väljundit. 

Nõrgestamine sealjuures on limiteeriv, paikapanev ning negatiivse alatooniga. Nõrgestav suhtlemine lõikab ära võimalikkuse ja potentsiaali. See on keskendumine puudusele ning lähtumine isikust ning sellele omistatud omadustest. 

Kuidas me suhtleme teistega igapäevaelus? Kas me "tõstame" inimesi, oleme hinnanguvabad või me edastame negatiivseid sõnumeid? Tegelikult me ju alati soovime parimat, aga miskipärast see sõnum, mille me teistele edastame, on limiteeriv. Kui kellelgi miski ei õnnestunud, me kipume andma hukkamõistvat hinnangut, keskendume puudusele - aga mis on see, mida me tegelikult tahame? Kas meie eesmärk on edastada teisele oma halba emotsiooni ning rõhutada seda, mida ei ole? Või me soovime kõigest positiivset lahendust? Me ju alati soovime tegelikult positiivset lahendust, seega tulekski sellele keskenduda. Siinkohal võiks öelda, et ka negatiivne kriitika võib inimest liigutama panna, aga see võib sisimas viia tugeva alaväärsustundeni. Inimene küll hakkab liigutama, aga see suhtumine temasse kinnistub tema energiasse. Kui rääkida teisele, et too on laisk, saamatu ja ei oska midagi - omistabki ta ühel hetkel need omadused endale. Võib-olla ta polegi suutnud ennast kokku võtta, aga kas me soovime seda pikendada või aitame tal näha parimat pilti iseendast? Aastatepikkune nõrgestamine võib inimest tundmatuseni muuta. Ta saab just selliseks, nagu temast räägitakse. Tagantjärgi inimesed võivad rääkida, et näed, ma ju ütlesin, et ta on selline. Aga kes selle mõtte ja sõnumi temale edastas? Paljud inimesed ning ka väikesed lapsed, kes on igasugusele välisele informatsioonile vastuvõtlikud, on väga mõjutatavad. Millist pilti me soovime edasi anda teisele inimesele? Ning millest me lähtume? 

Mul on palju kokkupuudet olnud uskumustega, nii iseenda kui teiste puhul, kus minnes sügavamale ja uurides ümbritsevate inimeste suhtumist, tuleb välja, et paljud mõtted iseenda kohta on tulnud teiste mõttevaramust. Eriti koomiline on see, et paljud keelduvad nägemast iseendast paremat pilti, sest paljud uskumused on väga kinnistunud ja iseendale omistatud. Inimene võib ärrituda ja minna kaitsehoiakusse, kui rääkida temale, et ta pole selline (rääkides siis negatiivsetest omadustest). Teisel juhul jällegi on paljud inimesed tänulikud, et neis osatakse näha ka midagi paremat. Üsna väljakutsuv võib olla lahti lasta iseendale omistatud negatiivseid omadusi. Jäin mõtlema siin ühiskonna silmis kõige negatiivsematele inimestele.. ning kui destruktiivselt võivad nad käituda ning see omakorda ju kinnistab kollektiivset arvamust. Väga hea tunne on teada, kes sa oled. Isegi kui see on negatiivne. Ja siis sa hakkad vastavalt sellele toimima, millise rolli sa endale valinud oled. See on nagu tugipost, mingine infokild iseenda kohta. Ja me hoiame pingsalt seda kildu iseendas. Samamoodi on ka juhul, kui keegi omistab endale mõne hea omaduse - katsu teda ümber veenda, et ta pole selline. Sellega on muidugi veel omaette teema, sest paljuski me võime ennast petta, suruda tundeid alla ning näidelda. Aga ka sel juhul on meie sees sisemine disharmoonia, mis niikuinii annab pidevalt märku, et midagi on korrast ära - st et kui meie mõtted, sõnad ja teod ei ole omavahel kooskõlas. 

Meil on tohutu võim teiste inimeste ning  kogu reaalsusloome üle. Me saame muuta iseennast, enda ümbrust ning ka teisi inimesi, tõstes vibratsiooni, antud juhul valida sõnu, mida me kasutame. Selle asemel, et limiteerivalt ja paikapanevalt öelda, et "miski ei õnnestu" võib öelda, et "järgmine kord õnnestub kindlasti paremini", selle asemel, et kasutada sõna "raske" saab öelda, et "väljakutse" ja "õppimisvõimalus", selle asemel, et kiruda keerulist olukorda, võiks mõelda, et me ise oleme tegelikult valinud selle olukorra. Näiteks inimesed, kes ei ole oma tööga rahul ning sellest pidevalt  räägivad, võiks mõelda sellele, et nad ise on selle töö omale antud ajahetkel valinud ning see töö pakub neile mingeid hüvesid, sest vastasel juhul nad ei teeks seda tööd. Kui sa teed midagi, mis sulle ei meeldi, siis muuda midagi (kasvõi suhtumine) ja leia lahendus, aga ära korruta pidevalt, et sulle see ei meeldi. Igasugune "ma pean" on negatiivne suhtumine ja iseenda kohustamine. Kui näiteks öelda "ma pean tööl käima, sest raha on vaja ja midagi muud paremat ei ole" ning tunda ennast selle pärast halvasti, siis võiks ju mõelda, et ma olen valinud praegu selle töö, see on hetkel parim võimalus selleks, et saaksin midagigi teenida ja olen tänulik sellele võimalusele. Mis oleks siis, kui seda tööd poleks? Ma usun, et see küsimus võiks panna ümberhindama olemasolevat. 

Ükskõik kui negatiivne väljendamine ning hoiak teisel inimesel on - seal taga on alati midagi enamat. Meil on võime näha seda enamat, me saame alati valida, mida me teises inimeses soovime näha. Ja me saame täpselt selle, millele me tähelepanu suuname. Olenemata sellest, kes milline on, meil on alati võimalus edastada oma sõnumeid positiivselt. Absoluutselt kõiki, ka pealtnäha kritiseerivaid ja hinnangulisi sõnumeid, on võimalik ümbersõnastada väestavalt. 

Meil on võimalik anda inimestele jõudu, selle asemel, et neid nõrgestada, kui nad ei vasta meie või ühiskonna ootustele. Meil on võime valida enda sõnu ning mõtteid. Meil on võime muuta kõike!

Uskumussüsteemid määravad meie kogemuse

Kui ma alustaksin antud kirjatükki lausega "Veel üks vale ühiskonnas",tunneksin ma ennast halvasti. Rõhutades seda, kui valesti asjalood on, ei saa ju ometi tekkida mingit positiivset vibratsiooni. Tegelikult kõik võiksid alati läheneda jõuduandvalt ja inspireerivalt. Julgustada tuleb kõike head, mitte külvata hirmu ja süütunnet. 

Uskumussüsteemide all pean ma silmas aja jooksul kujunenud mõttevormide kogumeid, mis on mõistuses justkui koloonia moodustanud. Kõigepealt oli seal üks vorm, kõige alge, mis kutsus ligi ka teisi endasarnaseid vorme, kuni lõpuks on nad kokkukasvanud, nagu kasvajadki. Selleks, et kasvajast vabaneda, tuleb see aga eemaldada. "Eemaldamine" on iseenesest negatiivse alatooniga sõna, mida ma hea meelega ei kasutaks. Midagi ei ole tegelikult vaja eemaldada kunagi, kuna igal ilmingul on oma teine pool ning kokku moodustavad nad terviku - seega pigem saaks selle negatiivse transformeerida positiivseks. 

See, millesse me usume, määrab meie piirid ning meie kogemused. Kui me usume, et pole elu pärast surma, on seal meie piir. Kui see piirang tekitab meis hirmu, moonutab see meie elukogemust. Sellega luuakse iseendile limitatsioon, mis võtab meilt tükike vabadust. Vastavalt sellele tuleb varsti ka uus sarnane mõte, mis kuhjub sinna kolonni. Kui me usume, et elu eest on vaja võidelda, siis me suuname enda tähelepanu võitlusele, seame iseendile piirangu elu nautimiseks. Kui me usume, et armastust ei ole olemas, siis seda kunagi ei tulegi. Me ju mõtleme, et seda pole, kuidas ometigi saaks see mateerias tekkida? Sellega seame endile piirangu armastuse kogemiseks. Kui me oleme veendunud, et kõik mehed on sead ja naised on ussid, siis vastavalt meie perspektiivile satumegi selliste otsa. Ning taaskord oleme ise seadnud selle piirangu!

Energiatasandil ringleb erinevaid uskumussüsteeme. Rääkides otseselt süsteemidest - vaimsetest õpetustest, religioonist, teadusest -, siis tegelikult on valik üsna laiahaardeline. Iga raamat, mis ma olen lugenud, on erineva suhtumise ning vibratsiooniga. On vandenõuteoreetikud, kes juurdlevad selle üle, kes kus meid kontrollib, on erinevad religioonid oma süsteemidega. Kuidas leida tõde enda jaoks?

 Informatsiooni on nii palju ümberringi, mis tekitab inimestes palju ebakõla, sest mõttevorme on nii palju, millest kinni haarata, ent need lähevad omavahel vastuollu. Usun - ning ei leia, et minu uskumus minule või kellelegi piirangut seaks - et positiivne uskumus tõstab alati vibratsiooni. Mäletan aega, kui lugesin pingsalt ühe vaimse õpetaja raamatuid, kes rääkis ilusti armastusest, meditatsioonist, valgustumisest. Ent kõige selle kõrval tõi ta alati välja ka varjupooled, mis on iseenesest positiivne, kuna ka sellest küljest peab olema teadlik. Ta viskas nalja nende varjude üle ning kritiseeris paljusid teisi süsteeme. Lugedes raamatuid ma keerasin vahepeal neid kiruvaid lehekülgi edasi, ma ei resoneerunud nendega. Ent kui juttu oli varjudest ning sealjuures teiste väärtuste idealiseerimisest, tekitas see halva tunde. Ma tundsin, et seadsin endale mingi standardi. Aga see latt oli liiga kõrgele seatud ning ma genereerisin iseenda kohta negatiivseid uskumusi, sest keegi ju kirjutas, et see on halb, kuidas ma käitun. Ajas edasi minnes sattusin ma teistsuguse kirjanduse peale. Tõeliselt vägev tunne on hõljuda raamatut lugedes! Ma leidsin iseenda jaoks midagi väga sagedust tõstvat. Tegelikult põhiideed on samad kõikjal, aga ma ei tundnud, et minult jõudu ära võetakse - vastupidi, ma sain seda juurde! Seega vastus küsimusele, kuidas leida enda jaoks tõde, peitub iseenda tunnetuses. Kui vibratsioon on hea, siis võib sellega jätkata. Takerdudes vaimsele õpetusele, kus rangelt piiritletakse, mis on õige või vale, võib iseenesest head tahtes, luua iseendale limitatsioon täiuslikkusest.

Milleks on vajalik luua iseendale midagi sellist, mis piirab meie kogemusi? Meil on täielik võim iseenda mõtete üle. Mis siis, kui astuda omaloodud kastist kord välja, ületada igasugused hirmud? Mis saab siis, kui tõusta isiksuse tasandilt veidi kõrgemale ning avardada enda perspektiivi? Ei ole vajalik püsida stabiilsel primitiivsel ellujäämistasandil, inimesed on palju võimekamad! Vastavalt sellele ringile, mis me iseenda ümber tõmbame, on meil samavõrd palju kogemusi ja arengut. Mõttekasvajad tekivadki paigalseisust, mugavustsoonist. Aga iga ettetuleva situatsiooniga on meil alati võimalik peatuda ning seedida mõtteid ja tundeid, mis meis tekivad. Kui tekib mingisugune vana harjumusmõte, tuleks vaadelda, kas see mõte ka teenib meid kuidagi või seab meile hoopiski piirangu. Seda mõtet võiks uurida, küsitleda iseennast, miks me sellise mõtte oleme endale loonud? Kui see meile positiivset vibratsiooni ei tekita, võiks selle mõttega hüvasti jätta. Võib-olla võiks end sellest mõttest piltlikult eraldada ning korraldada mõttes pidulik hüvastijätt selle vana piirava uskumusega? Võideldes selle mõttega ei saavuta midagi, siis me toidame võitlust ning anname oma jõudu ära. Kindlasti mingil ajal oli see mõte meile kasulik, aga nüüd vajaks ta ehk taseme tõstmist.

Armastust!

Vastutusest ja loomisest

Kõige imelisem tunne on vabadus. Inimene on vaba mõtlema, mida iganes ta soovib, vaba tegutsema ükskõik millises suunas, vaba elama vastavalt oma visioonile. Kõiksugused mõttevormid piirangutest, tingimustest ja puudustest on vaid illusioonid, mis tekivad madalast vibratsioonist. Kui pilved on ees, siis Päikest ei näe - aga Päike on alati olemas, pilved aga alati hajuvad. 

Kaldun arvamusele, et esimene samm Loomise teel, on vastutuse võtmine iseenda eest. See tähendab oma mõtete, tunnete, sõnade ja tegude eest. Õigupoolest kõik manifesteerubki just sellises järjekorras - mõtted loovad tunde, tunded tahavad väljendust sõnade abil ning lõpuks hakatakse tegutsema vastavalt öeldule. Igasugune sisemine disharmoonia on märk sellest, et need neli komponenti manifestatsiooniprotsessis on omavahel vastuolus. Taoline vastuolu tekitabki paha tunde. Meie emotsioonid on imelised teejuhid, indikaatorid, mis annavad märku sellest, kas meie mõtted on kooskõlas meie kõrgeima olemusega. Kui emotsioon on ebameeldiv, siis tasuks uurida mõtet selle emotsiooni taga, mis tekitab selle blokeeringu - ehk oleme unustanud, et Päike on alati olemas ning illusioon selle puudumisest on tingitud vaid meie piiratud mõttevormist, mis valdab meid madalas vibratsioonis? 

Võttes vastutuse iseenda mõttevoolu eest, projekteerime me ise enda reaalsust - saame kõik, millest mõtleme. Me ei pruugi seda saada kohe, aga luues antud vibratsiooni, nagu oodatu oleks meil juba olemas, kutsume seda endale ligi. Varem või hiljem on ta olemas, sõltuvalt meie endi valmisolekust ning soovi olemusest. Täpselt sellisel viisil saame kätte kõik "tellimused", mis on tehtud madalast vibratsioonist. Iga halva emotsiooniga mõte või tegu kutsub ligi sarnaseid mõtteid ning situatsioone - sõna otseses mõttes meil on vabadus saada kõik, mida me soovime. Oluline siinjuures ongi see, kuidas igaüks enda vabadust kasutab. Keskendudes puudusele, me saamegi selle, võideldes saab võitluse, vihates saame viha. Selle asemel võiks proovida läheneda perspektiivist, mis oleks meie hingele natukene tervislikum - soovides armastust keskenduda armastusele, mitte selle puudusele. Soovides sõja lõppemist, keskenduda rahule - olla ise rahu kehastus. Tihtipeale hakatakse võitlema millegi vastu, mis on negatiivne. Ollakse vastu sõjale, vägivallale, vaesusele - kõiksugu negatiivsustele. Keskendudes sinna hoiame tähelepanu puudusel - millelgi, mida me ei soovi tegelikult. Ja taaskord - me saame kõik, millele keskendume - meil on olnud täielik vabadus luua seda! Tegelikult me kõik soovime ju head, aga meie fookus on lihtsalt vahel natukene paigast ära. 

Hetkel, kui oleme jõudnud jälile iseenda mõtete voolule ning suudame püsida vaatleja rollis selles loomisprotsessis, tulevad ette igasugused väljakutsed, testimaks meie valmisolekut - sellest olen ka eelnevalt kirjutanud, et kõiksugused väljakutsed pakuvad imelist võimalust enesearenguks. Tihtipeale selliste teemade peale minnes võivad inimesed sulguda omaette maailma ja kontakteeruda vähem välismaailmaga. Mingil ajahetkel on see kindlasti väga tervislik, olla omaette ning mõelda asjade üle järele. Aga omaette isolatsioonis elades, põgenedes tsivilisatsioonist ning ühiskonnast, ei ole areng maksimaalne. Vaadeldes inimesi enda ümber ning tundeid, mis inimesed minus esile kustuvad, olen avastanud enda sees kujutluspildi. Sellel pildil on inimene kui mitmetahuline kristallpeegel ning ümbritsevad inimesed täpselt samasuguse vormiga. Kuhu iganes ka ei vaataks, me näeme vaid iseenda mingit tahku. Kõik omadused, mis meile teistes inimestes meeldivad ning mis meid ärritavad on vaid meie endi omadused. Eraldatus teistest inimestest on vaid illusioon. Ebameeldivused, mida me näeme, on vaid teiste inimeste peegeldused meie endi omadustele, mida me endas ei ole veel aktsepteerinud. Seega, igasugused negatiivsed ning positiivsed tundmused teiste suhtes, õpetavad meile miskit iseenda kohta. Aktsepteerides endas mingit omadust, ei ärrita seesamune omadus meid teiste puhul, sest oleme iseendaga rahu teinud. Me näeme vaid neid tahke teistes, mis on meil endal olemas. Ajapikku seda uurides ja praktiseerides on olnud väljakutsuvalt põnev minna uurima neid inimesi, kes tekitavad ebameeldivat tunnet. Ja see tunne kaob ära, kui olla aus iseenda suhtes ning uurida sama omadust iseendas. Seega, pole põhjust suunata ärritust teisele inimesele, kuna selle algallikas on iseendas. Teise pihta sülitamine on iseenda pihta sülitamine igas mõttes - negatiivne mõte loob meile negatiivset reaalsust ning iseenda mitteaktsepteerimine loob ebakõlad suhetes teiste inimestega. 

Just selsamal põhjusel arvan, et eemaldumine teistest inimestest ning ühiskonnast oleks justkui põgenemine iseenda eest. Jättes maha stressirikka töö, linnakära, kahepalgelised sõbrad ja kõik muu - see on omamoodi lihtsamat teed pidi minemine. Õigupoolest on igalpool hea olla, kui lubame endal luua seda head tunnet. Hea tundega aga kaasnevad head inimesed, rahuldustpakkuv töö ning misiganes, mida oleme soovinud. Teised inimesed ning nendega suhtlemine on imeline võimalus arenemiseks, iseenda tundmaõppimiseks. Ei ole tingimata vajalik minna metsa elama, ei ole vajalik eralduda teistest inimestest ega jätta maha kõik, mis tundub ebameeldivana - kõik vahendid ja tehnikad on praegugi olemas iseendas, et saavutada kõik, mida oleme soovinud, kui võtta alustuseks vastutus iseenda loomingu eest.  

Päikest ja armastust Teile kõigile! 

Toimetulek sisemise ärrituvusega

Praegusel intensiivsel puhastusajastul tulevad meile ette igasugused väljakutsed, mida me seni oleme eiranud. Kõik kogemuste komplektid on valmis pandud meie teele, selleks, et võiksime maksimaalselt areneda. Mida enam "kannatusi" ja õppetunde meile tuleb, seda suurem on võimalus nendest õppida. Kui muidu tulid õppetunnid kergemalt ning neid oli lihtsam eirata, siis hetkel on kõik palju rohkem intensiivne, nii et tihti võib tunduda, et "halvad" asjad tulevad korraga.

Üha enam tekib juurde inimesi, kes huvituvad spirituaalsusest, loevad vastavat kirjandust ning teostavad erinevaid spirituaalseid praktikaid. Päris alguses on see üsna meeldiv protsess ent universum märkab kõike - sinna kus on sisse voolanud uus informatsioon, saadetakse ka vastavad praktilised harjutused, et uus informatsioon saaks kinnistuda. Seejärel järgnevad erinevad väljakutsed ning tihti võib tabada ennast justkui lainetamas, intensiivsed vibratsioonilised vahetused, mis panevad proovile kõik meie teadmised ning sunnivad iseennast analüüsima.

Paljudel hetkedel kummitab meid siiski madalavibratsiooniline keeris, mis tekitab meis ebameeldiva tunde ja ärrituse. Oluline samm siinjuures on õppida märkama ja teadvustama oma tundmuseid ja mõtteid ning nad enda jaoks ümber defineerima. Esialgu on veidi väljakutsuv oma reaktsioone analüüsida, ent aja jooksul see muutub lihtsalt harjumuseks ja saab loomulikuks. Siinjuures pean üsna oluliseks märgata tundmusi, mis pealtnäha tekitavad meile teised inimesed. Pealtnäha aga seetõttu, et kõik tundmused saavad tegelikult alguse meist endist. Kui keegi ütleb või teeb midagi, mis kutsub meis esile teatava pahameele, on see vaid märk meie endi vibratsioonist. Igasugune negatiivne tundmus on aga madalavibratsiooniline ning sealt suunast ei tule meie poole mingeid positiivseid lahendusi. Mõeldes inimestele ning omadustele erinevates inimestes, on vahel väljakutsuv jääda rahumeelseks, kaastundlikuks ja armastavaks - isegi kui need inimesed saadavad meie suunas negatiivseid reaktsioone. Sellistel hetkedel on oluline tõdeda, et teiste inimeste reaktsioonid on nende omad ning neil ei ole mingit seost meiega. See ei tähenda, et tuleks üleolevalt eirata kõiki inimesi, oluline on mõista, et igaühel on oma tee ning oma valikutele vastav vibratsioon. Vahel tahaks hirmsasti õpetada teisi inimesi, kui pidevalt pealt vaadata nende ennasthävitavaid valikuid. Pole keelatud inimesi suunata informatsioonile, mis võiks teda aidata, aga seejärel tuleks ennast sellest välja lülitada, sest ülejäänu sõltub juba inimesest endast, kas ta seda informatsiooni hakkab ka rakendama. Tähtis on meeles pidada, et igaühel on vaba valik. Mõned inimesed on valmis varem, mõnedel läheb aega natukene kauem - meie ülesanne on käia oma rada ning mitte sekkuda teise inimese õppetundidesse.

Võib-olla natukene lihtsam perspektiiv antud teemale on õppida vaatlema kõiki olukordi ja inimesi topelt. Kui on vestlus inimesega, siis osaleb vestluses 4 teadvust - mõlema inimese ego- ja Vaimne teadvus. Kui ise viibides positiivses vibratsioonis märkame teise inimese egoilminguid, ei tasuks võtta sellesuunalisi reaktsioone tõsiselt, sest need ei ole päris. Leian, et antud suhtumine teistesse inimestesse kasvatab oluliselt kaastundlikkust ning mõistmist. Igasugune pahameel meis endis teiste suunas aga näitab, et me pole sellest kõigest veel hästi aru saanud ning väline ärritus on vaid meie endi peegeldus.Viibides ise negatiivses vibratsioonis me ka näeme enda ümber sarnaseid vibratsioone. Seega, kui teiste inimeste reaktsioonid ja teadvuseseisundid meid enam ei ärrita ja suudame olla nende suhtes mõistvad ja kaastundlikud, siis viibime me positiivses vibratsioonis. Suheldes kellegagi, kes manifesteerib suuliselt vaid negatiivseid tundmuseid, peab ise jääma sealjuures mõistvaks ja teadma, et antud inimene ei viibi hetkel meiega vastavas vibratsioonis ning suhtlus temaga ei ole päris sünkroonsuses.

Mõte, et iga inimene on ühe mündi kaks poolt, leevendab oluliselt suhtumist teistesse. Vaadates kasvõi ühiskonna silmis kõige ebameeldivamaid inimesi, kes on teistele inimestele liiga teinud, võib ka neis eristada erinevaid teadvuseseisundeid. Hetkel, mil inimene saadab korda midagi negatiivset, viibib ta madalas vibratsioonis, seega see pole päris tema. Kui suhtuda nendesse nende madalavibratsiooniliste tegude põhjal, ei ole me päris hästi aru saanud, et see ei ole inimese päris olemus ning seejärel on raske suunata nende suunas kaastundlikkust. Iga inimene annab oma suhtumisega panuse kollektiivse teadvuse kujunemiseks. Kui me võitleme "halbade" inimeste vastu ja räägime neist negatiivsel toonil - kuidas saaks asjad üldse siis positiivsemaks muutuda? Ühiskond on ise loonud paljude inimeste negatiivsed ilmingud  ning situatsioonid, aga me igaüks anname sellesse oma panuse iseenda teadvusega. Tähtis on aru saada, et see, kuidas inimesed käituvad ja suhtuvad, näitab tihti nende endi sisemisi ebakõlasid ning kui keegi tundub meile käituvat ennast- ja teisi hävitavalt, miks mitte mõista, et seal taga on midagi palju enamat? Ning kui me teame, et kellegi paha suhtumise taustal on mingisugused kinnijäänud tundmused, mis inimese loomulikku energiakulgu blokeerivad, siis kuidas me isegi saame siis pahaks pandavalt kellessegi suhtuda?

Leidsin ühe imeilusa mõtte, mis on meile meeldetuletuseks nendel kordadel, kui teised tekitavad meis ebameeldivaid tundmuseid. See sõnum pärineb A. Nekrassov raamatust "Mees ja naine".

"Näen Sind. Näen Sind tõelist. Tean Sind. Tean Sind tõelist.

Armastan Sind. Armastan Sind tõelist.

Sa ei saa mind lollitada. Tean Sind ja seda, kes Sa oled.

Võid teha, mida tahad, kuid oma teadmist Sinu kohta ma

ei muuda. Tean, kes Sa tegelikult oled. Näen Sind ja näen Sind alati.

Sa ei saa kaduda, ei saa peitu pugeda, ei saa kaotada või muuta

oma individuaalsust. Sa ei saa olla see, kes Sa ei ole. Sa võid

käituda nagu keegi teine, kuid Sa ei saa olla see, kes Sa ei ole.

Ma näen alati, kes Sa oled. Mind ei häiri, kui see, mida Sa teed,

ja see, mis Sa oled, ei kattu.

Näen Sind. Näen, kes Sa oled. Mingid teod ei varja minu eest

Sinu tegelikku olemust.

Kes Sa siis oled?

Oled Armastus.

Oled Vabadus.

Oled Rõõm.

Oled Maailm.

Oled Ühtsus.

Sa oled Jumal."

Ärkamine on hävituslik protsess

Inimesed on üles kasvatatud mõttega, et elu lõpeb füüsilise valuliku surmaga. See väide on mitmeti kaheldav- Kas elu lõpeb ikka surmaga? Kas surm on füüsiline? Paljud usundid ning teisedki vaimsema mõttelaadiga inimrühmad on mõtisklenud nende teemade üle mitmeid ajastuid. 

Leian, et surm on universaalne sõna, mis võtab kokku kõik "lõpud". Igale lõpule järgneb ka algus, see on täiesti loomulik seaduspärasus. Millegi surm on ka millegi algus. Seega, kõik sündmused ja suhted, mis elu vältel kord algavad kord lõppevad on justkui lõpmatu elu ja surma ring. Kui me õpime märkama hävingut ja uuestisündi aastaaegade vahetumisel, igapäevastes toimingutes ja mõttetöös - suudame me hinnata elu kõiki aspekte ning elada hetkes. Sellisel viisil tänapäeval õudusttekitav sõna "surm" omandab ilusa varjundi.


Mulle meeldib rääkida iseendaga tegelemisest kui ennast mitteteenivate aspektide suretamisest. Vale oleks öelda, et surma ja elu tuleks eraldada, sest tegelikult nad on üksteisega tugevas seoses. See on nagu üks suur makk, millel on kaks volüüminuppu - ei ole vaja eemaldada surmanuppu, vaid vaiksemaks keerata. Ei ole vajadust likvideerida oma ego, vaid lihtsalt see vaigistada oma olemusega. Elu ei seisne võitluses ebameeldivaga, vaid ebameeldivate asjaolude meeldivaks muutmisel. Ei ole vaja pimedusega võidelda - tuleb vaid süüdata küünal!

Sisemist ärkamist kirjeldatakse tihti kui meeldivat silmiavavat protsessi - tegelikult ta ongi, aga eelnevalt tuleb läbi kogeda psühholoogiline surm. Milles siis seisneb see hävituslikkus? Nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil on inimene oma mõttemustrite sõltlane. Pidevalt harjutades ühtmoodi mõtlemist süvendab see neisse takerdumist. Vaimses mõttes on see ego toitmine (juhul kui mõtted on negatiivsed), füüsilises mõttes on neuroloogilisest aspektist lähtuvalt meie ajuplastika sellega lihtsalt harjunud. Igasugune uudne informatsioon või uus lähenemine olukordadele on alati ebameeldiv. Uute harjumuste ning uutlaadi mõtlemise integreerimine on paras väljakutse igale inimesele, kes iseendaga tööd on hakanud tegema. Siinjuures on oluline täheldada, et kõike on võimalik õppida ja kunagi pole liiga hilja! Vanade sissekulunud uskumuste suretamine toob meie ellu palju väljakutseid ning teste - me kogeme üha enam ebameeldivamaid olukordi - see on justkui universumi eksam, testimaks valmisolekut või jällegi egolõks, et muuta meid jälle mõistuse ohvriks. Mida enam jälgida iseennast kõrvalt, seda raskem on pöörduda tagasi.

Siia vahele lisaksin ühe toreda loo. Jutt pärineb Osho "Ego raamatust".

"Jeesus tuleb linna ja kohe linna sisenedes näeb ta meest, kelle ta ära tunneb. Mees oli pime ja Jeesus tegi tema silmad terveks. See mees jookseb prostituudi järel. Jeesus peatab mehe ja küsib temalt: "Kas sa mäletad mind?" Mees vastab: "Jah, ma mäletan sind ega saa sulle kunagi andestada! Ma olin pime ja ma olin täiesti rahul, sest ma polnud kunagi mingit ilu näinud. Sina andsid mulle silmad. Ütle nüüd mulle, mida ma nende silmadega teen? Need on köidetud ilusate naiste külge."Jeesus ei suuda seda uskuda... ta on vapustatud: "Arvasin, et tegin sellele mehele head, tema aga on vihane! Ta ütleb: "Enne kui sinult silmad sain, ei mõelnud ma kunagi naistele, ma ei mõelnud, et on olemas prostituudid. Aga kuna sina andsid mulle silmad, oled sa mu hävitanud." " 

Jeesus lahkub mehest sõnagi lausumata - pole midagi öelda. Edasi minnes leiab ta ühe mehe täiesti joobnuna rentslis lamamas, ajamas suust välja igasugust mõttetut juttu. Jeesus tõmbab ta rentslist välja ja taipab, et oli kunagi talle jalad andnud. Nüüd aga tunneb ta end pisut ebakindlalt. Ta küsib mehelt: "Kas sa tunned mind?" Mees vastab: "Jah, ma tunnen sind. Kuigi ma olen purjus, ei saa ma sulle andestada, sina häirisid mu rahulikku elu. Ilma jalgadeta ei saanud ma kusagile minna. Ma olin rahumeelne inimene - ei kakelnud, ei mänginud hasartmänge, ei mingeid sõpru, ei mingeid kõrtsis käimisi. Sina andsid mulle jalad ja sellest ajast peale pole ma hetkegi rahu leidnud, et vaikselt istuda. Ma jooksen selle ja teise järel ning lõpuks, kui ma väsin, joon end purju. Sa võid ise näha, mis minuga toimub. Sina vastutad minu olukorra eest! Sa oleksid mulle enne pidanud rääkima, et kui ma saan jalad, tekivad kõik need probleemid. Sa ei hoiatanud mind. Sa lihtsalt tegid mu terveks, minult isegi luba küsimata. "

Jeesus satub suurde segadusse ja lahkub linnast. Ta ei lähe enam edasi. Ta ütleb: "Kes teab, missuguseid inimesi ma veel kohtan." Aga linnast välja minnes näeb ta üht meest, kes üritab end puu külge üles puua. Jeesus küsib: "Oota, mida sa teed?" Mees vastab: "Jälle sina! Ma olin surnud ja sina sundisid mind taas ellu ärkama. Nüüd pole mul tööd, naine jättis mu maha, sest arvab, et surnud ei saa ellu ärgata, ta arvab, et ma olen kummitus. Keegi ei taha minuga kohtuda. Sõbrad lihtsalt ei tunne mind ära. Ma lähen linna ja inimesed ei vaata mulle otsa. Mida ma sinu arust tegema peaksin? Ja kui ma tahan end üles puua, oled jälle sina kohal! Mis kättemaksu sa ihkad? Kas sa ei saa mind rahule jätta? Nüüd ei saa ma end isegi üles puua. Kord ma juba olin surnud ja sa äratasid mu ellu - kui ma end üles poon, äratad sa mu niikuinii uuesti ellu. Sa tahad nii väga imesid teha, et sind isegi ei huvita, kes sinu imede tõttu peavad kannatama!"

Tõde on alati valus kuulata, mõistus loob igasugused illusioonid selleks, et seda eirata. Inimene kogeb suurt vastupanu ja kognitiivset dissonantsi. Sealjuures nähakse halba ka teiste inimeste soovitustes - ego on ohus ja on kaitset suurendanud.

Korraks nähes, et me suudame ennast eraldada mõistuse häälest, on raske seda eirata. See on täiesti normaalne nähtus ja lõksus olemise tunne on samuti täiesti loomulik. Kui ükskord mõista, et see hääl meie peas ei kuulu meile ja me suudame seda kõrvalt jälgida - siis edaspidi on see protsess vaid lõbus näitemängu vaatlemine. Paljud kirjeldavad seda hetke, kui hävituslikku protsessi ja teatud mõttes suremist. Siinjuures on oluline mõista, et sureb vaid meie isikustatud mina-kujund - see on see äratundmine, et me oleme midagi enamat ning see mis alles jääb, on vaid meie puhas olemus. Me saame nii vabaks ja puhtaks nagu vastsündinud. Mida sügavamale enda sisse minna, seda kaugemale saab jõuda - mida rohkem negatiivsust pinnale tuleb, seda lihtsam on seda teadvustada ning suretada. Aja möödudes tahavad negatiivsed energiad välja pääseda - see on justkui puhastumisprotsess - seega, plahvatuslik nutt, nohune nina, lahtine kõht, higistamine ja palavik - need kõik on väljapääsuuksed. Nähes inimesi, kes virelevad ärkamisvaevuste küüsis, lasen neil olla, sest olukorda mugavamaks tehes ma vaid toidan nende ego. Sellisel juhul on hea teada, et on teisigi inimesi, kes on kogenud sama protsessi ning et see kõik on loomulik. Suureks puuduseks tänapäeva ühiskonnas on väheste teadlike inimeste olemasolu. Igal "ärkaval" inimesel peaks olema neutraalne sõber, kes suudaks asjakohast nõu anda.

Kindlasti on oluline aktsepteerida iseennast kui tervikut - tuleb armastada enda füüsilist kui ka vaimset keha. Nad on omavahel tugevas seoses, seega hoolitseda tuleb mõlema eest. Füüsiline aktiivsus on oluline, et paigalseisnud energiad liikuma saaksid. Teadlik toitumine ning toidust saadavate vajalikke ainete olemasolu on oluline võti meie füüsise ning ka vaimse arengu toetamiseks - näiteks on palju erinevaid toiduaineid, toetamaks ajutööd - seega teadlikult toitudes on võimalik kaasa aidata uute ühenduste loomisele ajus. Kindlasti läheb siia juurde ka hingamise teadvustamine ning meditatsioon. Need kõik on toetavad vahendid terviklikuks toimimiseks ning kindlasti on abiks üleminekuprotsessil.

Lisan siia lõppu ka ühe lühikese video, mis annab hea visuaalse pildi mõttemustrite tekkimise kohta.

Pidurdavad ja arendavad suhted

Üks huvipakkuvaim mõtisklusteema läbi ajaloo on kindlasti olnud armastus ning armastajate vaheline suhe. Olen tähele pannud, et enamik inimesi soovib endale kaaslast üksilduse peletamiseks. Loomulikult ei kiputa seda tõde tunnistama, aga nii ta paraku on. Otsitakse alateadlikult kedagi, kes saab meie vead ära võtta, lohutada, olla toeks. Aga seda ma ütlen, inimene on üks laiskloom! Tänapäeva inimesed ei viitsi iseendaga tööd teha, kiire elutempo käigus surutakse tunded alla kuskile hingepõhja ning otsitakse kompensatsiooni või leevendust, egotoitu - kiindumussuhte näol.

Enamik suhteid on loodud ebakindlate inimeste ebarealistlike ootuste põhjal. Paljud inimesed on kasvatatud poolproduktideks, lähtumata sealjuures terviklikust maailmavaatest. Inimene justkui visandab endale mingid kujutelmad ning lootused -ennustab- , aga inimene ei saa elada tulevikus ja selle tõttu tekib suhetesse palju pingeid. Leidnud uue kaaslase, klammerdume me omadustesse, mis kompenseerivad meie enda hingelisi puudujääke. Võiks arvata, et väljend "me täiendame üksteist" on hea, kuid leian, et sellel on ka oma pahupool. Kui kaks poolikut inimest saab kokku, saab küll ühe terve, aga nad mõlemad kaotavad oma ühe poole, sest keskenduvad sellele ühele tervikule, mille nad koos loovad. Elatakse liialt ühises mullis, selle asemel, et arendada enda mulli ning jääda iseendaks ka ühismullis. Kui palju on tegelikult neid, kes unustavad omaenda isikliku arengu, astudes suhtesse? Elatakse vaid suhte säilitamise ja arendamise nimel, selmet tegeleda iseendaga. Inimhing on üsna habras ning oluline on kogeda mitmeid elu õppetunde, et saada vaimselt tugevaks. Teisisõnu võiks väita, et suhtesse astumine võib pidurdada indiviidi arengut. Endaga sarnase ja mõistva-lohutava partneri leidmine tundub küll parim variant, aga see võib teha ka üksteisest sõltuvaks - oodatakse mõistmist, toetust, kaitset ning üksi olles on raske hakkama saada.

Öeldakse, et sarnane tõmbab sarnast. Täpselt nii see ongi, kuid see ei tähenda, et kokku saavad sarnased inimesed. Kui inimene on mingi teatud vibratsiooniga, kutsub ta enda ellu sarnase vibratsiooniga inimese. Olles pidevalt negatiivses vibratsioonis, tõmbame me endale ligi negatiivseid sündmusi, mis on tegelikult vaid iseenda peegeldus. Viibides positiivses vibratsioonis, kutsume sellega ellu positiivseid sündmusi ning suudame näha positiivsust ka teistes. Kõik algab iseendast. Universum töötab alati meie kasuks, seega on väga oluline jälgida oma mõtteid, sest me saame täpselt seda, mida me soovime või mis meile hetkel vajalik on. Pidevalt hirmul olev inimene võib kutsuda enda ellu inimese, kes on kartmatu - see on õppetund, mille me ise enda mõtetega endale ligi tõmbame, et teise inimese pealt õppida. Ettetulevad väljakutsed on eranditult alati sellised, mis meil parasjagu vaja on. Neid peab õppima armastama, sest kõik raskused on vaid selleks, et meile midagi õpetada.

Mõtisklusi on tekitanud ka erinevate sobivuskalkulaatorite ja horoskoopide temaatika. Üldjuhul ikka loodetakse leida keegi, kellega oleks klapp ka tähtede jms järgi. Aga milleks? Kas inimesed ehk liialt kardavad väljakutseid? Võib-olla liiga kergekäeliselt loobutakse igasugustest katsumustest, mis suhtes ette võivad tulla. Loodetakse midagi mugavat. Mainisin ennemgi, et inimene on laisk. Otsitakse mugavat elu, mugavat suhet lepliku kaasaga, et ei peaks liigselt pingutama mugavustsoonist väljumiseks. Kas seda nimetatakse siis armastuseks ja üksteisevaheliseks austuseks? Igasugused erimeelsused ju vaid õpetavad meile erinevaid lähenemisnurki ning erinevaid omadusi. See on see koht, kus inimestel tekib tavaliselt egokonflikt, minnakse kaitseseisundisse ning süüd nähakse kõikjal mujal. Süüdistamiste ning konfliktide tekitamise asemel võiks hoopiski vaadata iseendasse ning kaaslane peaks igati toetama seda sisevaatlust, jagades asjakohast kriitikat ja esitades väljakutseid - mitte lohutades või eemale tõmbudes. Inimene austab teise inimese arengut, püüdes välja tuua kõik allasurutud emotsioonid ja hirmud, olles täiesti aus teise vastu. "Tunnen ärritust sellepärast, et sa tegid midagi või ütlesid kuidagi või jätsid miskit tegemata, aita mul välja uurida, kust see ärritus pärineb", selle asemel, et "Ma olen ärritunud sinu pärast". Teine inimene on meile peegliks,  igasugune väline ärritus aitab meil õppida iseenda kohta.

Ning mis puutub sobivustesse, siis sellel ei ole mingit tähtsust. Lihtsamini saab alati, aga kas lihtsamini on kõigile nende arengus kasulikum? Iga inimene peaks võtma vastutuse iseenda ning enda puuduste eest. Need on igaühe isiklikud arenguküsimused, mida lahendama peab igaüks ise. Kellegi teise kaela probleemide viskamine on egoistlik ja vastutustundetu. Igaühel on eelkõige käia oma rada.

 Tihtipeale pidevate probleemide esinemisel loobutakse suhtest ning otsitakse kedagi sobivamat. Inimesed ajavad taga täiuslikkust, aga täiuslikkust pole olemas. Seega põgenetakse probleemi või teatud omaduste eest, mis neile ei sobinud. Paraku õppimata õppetund alati kordub ning järgmises suhtes kajastuvad samad probleemid või leitakse samade omadustega inimene. Kui õppetund ei kajastu suhte näol, leiab ta mõne muu viisi. Sellel kõigel on oma võlu - nähes pidevalt korduvaid omadusi, sündmusi, probleeme - tundes ära seda mustrit, on võimalik jälile jõuda oma sisemisele probleemile ning hakata sellega tegelema.

Tihti öeldakse ka, et vastandid tõmbuvad. Vahel mõistus ei pruugi aru saadagi, miks mõne inimesi vastu on tugev tõmme, kui muidu midagi ühist ei ole. Looduses, inimeses toimub pidev areng - elu seisneb õppimises ja arenemises, sellisel viisil toimib ka meie geneetika - parimaks arenguks on vaja kokku viia erinevad isendid, et saaks sündida midagi uut. Kahel sarnasel ei ole midagi uut õppida, nad saavad vaid üksteist toetada ja mõista. Vastandlikkuses peitub õppimine ja areng. Kõikjal elus esineb kahesus ja vastandlikkus: pimedus-valgus, rõõm-kurbus - oluline on ühendada nad tervikuks, mitte eraldada nad üksteisest.  Kajastub ju selline harmoonia ka kuulsas yin-yang sümboolikas.

Kui lisada siia teemasse sõna "armastus", ei sobi ta antud konteksti. See, mida tänapäeva inimesed peavad armastuseks, ei ole armastus. See on klammerdumine, vajadus, omandihimu ja vangla. Armastus sünnib alati iseendas, õigupoolest see on alati olemas olnud, see on lihtsalt paljude egokihtide all peidus. Kui inimene ennast ei armasta, ei suuda ta ka armastada kedagi teist. Seepärast tänapäeva suhted nii probleemsed ongi, sest otsitakse armastust teiselt inimeselt. Luues armastuse illusiooni, on see vaid kompensatsioon iseenda puudustele. Puhas armastus on tõeline vabadus, see ei vaja teist inimest enda kõrvale. Seda saab jagada teistele inimestele, kui enda armastuse "anum" hakkab niiöelda üle ajama, siis see armastus voolab ka teisele. Kui teine kõrvalt ära kaob, armastus jääb ikka alles. Klammerdussuhte puhul oleksime me õnnetud, kui teine kõrvalt kaob. Seepärast ongi armastus tõeline vabadus. Pole olemas probleeme ega klammerdumist, need on vaid mõistuse illusioonid -  armastusepuudus ja egokonfliktid - ja selle kõigega tegelemiseks on vaja vaadata vaid iseendasse.