worldbridger.

My photo
Vabakutseline olemusloo kirjanik

Thursday, November 7, 2013

Väljakutsed on õppimiskohad

Vaadeldes inimesi ning tehes sealjuures ka sisekaemuslikku tööd iseendaga, olen jõudnud punkti, kus sooviksin lähtuvalt enda kogemustest kui ka teiste inimeste kogemustest anda mõningaid hoiakuid, kuidas tulla toime erinevate väljakutsetega, mis elu meile saadab.

Kõiksugused raskused, mis meile ette tulevad, on selleks, et me õpiksime nendest. Raskused tulevad kas nö "tellimise" näol, kui soovime mõnda muutust enda ellu või tulevad nad selleks, et meid milleski testida. Inimene saab alati nii suurt kogust raskust ja kannatusi, nagu tal parasjagu vaja on. Arvestades sellega, et me ise loome enda reaalsust vastavalt sellele, kuidas me kõigesse suhtume, siis igaüks tekitab endale ise seda koormat, mida ta siis kandma hakkab. Isegi kui positiivselt visualiseerida muutust enda ellu, võib tulla tohutu raskus kaela, et õpiksime väärtustama olemasolevat situatsiooni, ilma muutust tahtmata. Paraku on nii, et inimestel on vaja sündmuskohalt koguaeg põgeneda, alati tundub kuskil mujal olemine palju parem ning lohutame ennast pidevalt sellega, et kui mingi asjaolu muutub, siis muutume ka ise. Tegelikult algab kõik meist endist - muutes enda hoiakut, muutub ka meid ümbritsev reaalsus. Muutes enda hoiakut ning nähes kõva vaeva, et näha asjade positiivsemaid külge, võib märgata, et mitte miski pole muutunud. Järelikult pole me oma suhtumist veel muutnud. Kõiksugused erinevad raskused on alati millekski vajalikud, selleks et avaksime enda silmad. Nii kaua kui me ei pinguta ning ei tee tööd iseendaga, siis ei muutu ka midagi. Uskumatu kui see ka ei tundu, kõiges leiab midagi positiivset. Ja igasugused õppetunnid, mis meile teele tulevad, on meie edasise arengu jätkuks hädavajalikud. Loomulikult on kõigil õigus lükata eemale õppetunnid, leides lohutust ja abi ning tulla kuidagimoodi raskest situatsioonist välja, aga varem või hiljem tuleb seesama õppetükk tagasi. Ta ei pruugi tulla samas kontekstis, aga tulemata ta ei jäta.

Rääkides väljakutsetest seoses inimestevaheliste suhetega, on oluline mõista, et igaüks on väga ainulaadne ning omab vastavalt isiklikule arengutasemele ning kogemustele enda seisukohta ning peale suruda arvamusi ning erinevaid vaateid on vale. Iga inimene omab mingit informatsiooni ning vaatenurka, mida meie ei tea ning kõikidelt keerulistelt inimestelt ning nendega tulenevatest konfliktidest võiksime me kaasa haarata maksimaalse kogemuse, asetades end korra teise olukorda, seejärel olla enda nahas. Õppides tundma erinevaid inimesi ning erinevaid hoiakuid, suurendame me enda teadmistepagasit, mis aitab meid meie endi arengus edasi. Tegelikult iga asi, mis meid teiste puhul ärritab, on märk sellest, et viga on meis endis. Teised on vaid peegeldajad ning mis iganes probleemid lähtuvalt teadvusetasandist teistel on - need on selle inimese probleemid. Teiste paha tuju on teiste oma, meie ei tohiks lasta ennast sellel mõjutada ega seda kuidagi isiklikult võtta. Selle asemel, et teisi inimesi pidevalt kritiseerida, võiks mõelda enda peale, miks see kellegi mingi teatud omadus meid ärritab ning kui juhtuvad kokku inimesed, kes teadlikult oskavad ennast analüüsida, ei saa tekkida mingeid lahkhelisid, alles siis saavad inimesed olla üksteisele päriselt toeks. Mitte toeks, et leevendada raskusi, vaid toeks isiklikul vaimsel arengul.

Igaüks omab oma isiklikku pagasit, mis sisaldab uskumusi ning õppetunde, mis on teda elus edasi viinud või tagasi hoidnud ning just selsamal põhjusel ei tohiks kellegi karikat hakata ka tühjendama. Inimesed otsivad abi ja leevendust, vaevlevad erinevate emotsioonide kütkeis - aga mõelgem nüüd - kui leevendada miskit moodi nende olukorda, kas nad siis õpivad sellest olukorrast ise välja tulema?   Mida varem peavad inimesed ise hakkama saama, seda paremini saavad nad edasiste situatsioonidega ise hakkama. Sama suhtumist tuleks arvestada ka laste kasvatamisel. Mida enam laps loodab iseendale ning mitte välistele mõjutustele, seda iseseisvam ja edukam ta on. Loomulikult, lapsevanemad peavad toetama oma lapsi, aga areng ei ole kunagi kerge, seega laskem lastel läbi põdeda erinevaid olukordi ning mitte leevendada igat emotsiooni, mis nende poolt tuleb. Rääkides inimestest, kes on omadega raskustes ning sellest, et peaks nad omapead jätma, tuleb siiski olla hoolikas ning arvestada alati erinevaid asjaolusid, mis inimest puudutavad. Ei saa eeldada, et kõik inimesed õpivad oma raskustest. Paljud inimesed on läinud väga sügavale oma mõttemallidega ja näevad lahendusi vaid suitsiidi näol. Sellised inimesed on väga pimestatud enda tundmustest ning tuleb olla ettevaatlik nendega suhtlemisel. Nad on loobujad ja nende mõtlemist on väga raske kuidagi muuta. Tõsi, keegi teine ei saagi nende mõtlemist muuta, see peab tulema enda seest. Igaüks loob ise enda reaalsust ning kõik on meie endi kätes, et kõike muuta. Kas inimene vastavalt infole ka toimib või ei, pole tegelikult meie asi. Me võime näidata suunda, aga muuta me ei saa midagi. Igal inimene vastutab ise enda elu eest.

Pealtnäha positiivsed ja muutuseks küpsed inimesed võivad kogeda enneolematut frustratsiooni, kui mitte miski ei lähe nii nagu ideaalis võiks minna. Iga kord kui me oleme midagi uut õppinud, tuleb meile test, mingisugune väljakutse, mille põhjal selgub, kui hästi me ikka eelnevat infot valdasime. Väga võrreldav koolisüsteemiga - me õpime ning hiljem meie teadmisi kontrollitakse. Täpselt samal viisil toimub ka elu. Kui me mõtleme, et kõik on nii halb, siis me saame vastavalt sellele, mis meil parasjagu on vaja õppida, juurde halba, et väärtustada eelnevat halba, mis ei pruugigi enam tunduda nii halb. Võime saada ka midagi head, mis näitab, et kõik ei olnudki nii halb. Kui me õpime ükskord ära tundma igat õppetundi, mis meie ellu tuleb ning võtta seda kui õppimiskohta ning kui võimalust midagi parandada, siis ei tundugi maailm nii kõle paik ,kus elada. Kui me oleme valmis, siis tuleb palju tõkkeid ette, et kontrollida meie valmisolekut ja me peaksime rõõmuga võtma vastu kõiksugused takistused, mis teele tulevad. Kui me suudame kõik raskused hoolimata kõikidest ebameeldivatest asjaoludest ületada, siis me oleme saavutanud vabaduse. Sellisel viisil saab ümberprogrammeerida kogu enda mõtlemist ning võtta kõiki takistusi kui õnnistusi ning arengukohti. Sel hetkel, kui raskused meid enam ei häiri, oleme me piiranguteta ning sõltumatult vabad.

Väga paljuski sellest, mis meile tuleb, tuleneb meie endi suhtumisest ja vibratsioonist. Õigupoolest võiks öelda, et me saame kõik, mida me tahame siin elus ja kui saabub see hetk, kui me tõdeme seda asjaolu, alles siis saame elu maksimaalselt ära kasutada - olla ise oma reaalsuse arhitektideks.









Monday, November 4, 2013

Ignoreerimise põhjus - kognitiivne dissonants

Inimene on sellisel viisil ülesehitatud, et kõike, mis võiks mina-pilti ning mugavustsooni kahjustada, tõrjutakse. Inimesel on peal teadvustamata kaitsemehhanismid, mis hakkavad toimima, kui uuel infol on potentsiaal muuta uskumusi ning hoiakuid. Tavaline kaitsereaktsioon on eitamine, ignoreerimine, eneseõigustamine ning süüdistamine. Areng seisneb alati muutuses, kuid inimene ise võitleb selle muutuse vastu. Mugavustsoonist väljatulek on paras katsumus ning paljudel võib see väga kaua aega võtta. Palju lihtsam on elada nö roosade prillidega, kellegi loodud maailmas ja kui peaks tulema keegi, kes ütleb, et see maailm on võlts, siis käivituvadki kaitsereaktsioonid, maha-tegemised, süüdistused.

Tunnetuslikku ebakõla, mis inimestes tekib, nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks. See on 1957. aastal L. Festinger`i  poolt välja pakutud sotsiaalpsühholoogiline teooria, mis põhineb ideel, et inimesed eelistavad olukorda, kus nende uskumused on kooskõlas nii üksteisega kui ka oma käitumisega. Dissonantsi ehk ebameeldiva ebakõla leevendamiseks muudetakse oma hoiakuid ja uskumusi, et nood oleks omavahel kooskõlas. Dissonants tekib ka uue informatsiooniga kokku puutudes, mis võiks justkui kahjustada inimese väljakujunenud mina-pilti ja uskumusi. See põhjustabki info ignoreerimise - inimene loob endale võltsillusiooni, loob valepildi selleks, et mitte väljuda oma mugavustsoonist. Ühel hetkel, kui inimene ei suuda enam tõde vältida, siis on ebamugavustunne eriti suur. Sellega seoses hakkab toimuma spirituaalne ärkamine, mis samuti ei ole lihtne protsess.

Lapsed on ühed ilmekamad tegelased, kes otsivad kergeid lahendusi, vähedamaks dissonantsi. Küsides emalt/isalt miskit head ning kuuldes, mida nad eelnevalt peavad ära tegema, väidavad nad, et "isu läkski juba ära", seega nad muudavad oma uskumust selleks, et vähendada dissonantsi kergemal viisil.
Kognitiivne dissonants tekib ka siis, kui me kaitseme loomi ning võitleme nende õiguste eest ning samal ajal sööme lihatooteid. Selle teadvustamine ning selle peale mõtlemine tekitab meis sisemist ebakõla, mis ongi kognitiivne dissonants ning seejärel hakkame otsima õigustust enda käitumisele või siis muudame oma uskumusi.


Tegelikult see kõik tähendab seda, et kusagil sisimas me tabame ära, mis on tõene ning mis on väär. Me saame aru, et maailmas on lood väga halvad, seda enam, et sellest räägitakse koguaeg. Tõde on valus kuulata, palju lihtsam on seda ignoreerida või veel hullem - selle vastu võidelda. Miks see info meile külge ei hakka ning miks me midagi ei muuda? Sest see on ebamugav tunne. See on vana mõtte- ning käitumismustri lõhkumine, mis nõuab palju tööd ja aega - lihtsam on ju käia vana rada pidi, tarbida vastutustundetult, töötada enamik aega selleks, et puhata mõned tunnid ning taaskord tööle minna. Sellist informatsiooni on raske tunnistada ning veel enamgi - muutuda on raske. Lihtsam on ennast veenda, et "elu ongi selline". Kas sellistest zombistunud inimestest meie ühiskond koosnebki? Kui jah, siis sellisel juhul on vaja kiiresti suurendada dissonantsi ehk siis äratada inimesi või teeb sõda oma töö "suurpuhastuse" näol.

Allikad:
http://www.utwente.nl/cw/theorieenoverzicht/theory%20clusters/interpersonal%20communication%20and%20relations/cognitive_dissonance_theory.doc/
http://changingminds.org/explanations/theories/cognitive_dissonance.htm
http://arengutugi.com/2013/05/20/kuidas-me-endale-valetame/