Üks huvipakkuvaim mõtisklusteema läbi ajaloo on kindlasti olnud armastus ning armastajate vaheline suhe. Olen tähele pannud, et enamik inimesi soovib endale kaaslast üksilduse peletamiseks. Loomulikult ei kiputa seda tõde tunnistama, aga nii ta paraku on. Otsitakse alateadlikult kedagi, kes saab meie vead ära võtta, lohutada, olla toeks. Aga seda ma ütlen, inimene on üks laiskloom! Tänapäeva inimesed ei viitsi iseendaga tööd teha, kiire elutempo käigus surutakse tunded alla kuskile hingepõhja ning otsitakse kompensatsiooni või leevendust, egotoitu - kiindumussuhte näol.
Enamik suhteid on loodud ebakindlate inimeste ebarealistlike ootuste põhjal. Paljud inimesed on kasvatatud poolproduktideks, lähtumata sealjuures terviklikust maailmavaatest. Inimene justkui visandab endale mingid kujutelmad ning lootused -ennustab- , aga inimene ei saa elada tulevikus ja selle tõttu tekib suhetesse palju pingeid. Leidnud uue kaaslase, klammerdume me omadustesse, mis kompenseerivad meie enda hingelisi puudujääke. Võiks arvata, et väljend "me täiendame üksteist" on hea, kuid leian, et sellel on ka oma pahupool. Kui kaks poolikut inimest saab kokku, saab küll ühe terve, aga nad mõlemad kaotavad oma ühe poole, sest keskenduvad sellele ühele tervikule, mille nad koos loovad. Elatakse liialt ühises mullis, selle asemel, et arendada enda mulli ning jääda iseendaks ka ühismullis. Kui palju on tegelikult neid, kes unustavad omaenda isikliku arengu, astudes suhtesse? Elatakse vaid suhte säilitamise ja arendamise nimel, selmet tegeleda iseendaga. Inimhing on üsna habras ning oluline on kogeda mitmeid elu õppetunde, et saada vaimselt tugevaks. Teisisõnu võiks väita, et suhtesse astumine võib pidurdada indiviidi arengut. Endaga sarnase ja mõistva-lohutava partneri leidmine tundub küll parim variant, aga see võib teha ka üksteisest sõltuvaks - oodatakse mõistmist, toetust, kaitset ning üksi olles on raske hakkama saada.
Öeldakse, et sarnane tõmbab sarnast. Täpselt nii see ongi, kuid see ei tähenda, et kokku saavad sarnased inimesed. Kui inimene on mingi teatud vibratsiooniga, kutsub ta enda ellu sarnase vibratsiooniga inimese. Olles pidevalt negatiivses vibratsioonis, tõmbame me endale ligi negatiivseid sündmusi, mis on tegelikult vaid iseenda peegeldus. Viibides positiivses vibratsioonis, kutsume sellega ellu positiivseid sündmusi ning suudame näha positiivsust ka teistes. Kõik algab iseendast. Universum töötab alati meie kasuks, seega on väga oluline jälgida oma mõtteid, sest me saame täpselt seda, mida me soovime või mis meile hetkel vajalik on. Pidevalt hirmul olev inimene võib kutsuda enda ellu inimese, kes on kartmatu - see on õppetund, mille me ise enda mõtetega endale ligi tõmbame, et teise inimese pealt õppida. Ettetulevad väljakutsed on eranditult alati sellised, mis meil parasjagu vaja on. Neid peab õppima armastama, sest kõik raskused on vaid selleks, et meile midagi õpetada.
Mõtisklusi on tekitanud ka erinevate sobivuskalkulaatorite ja horoskoopide temaatika. Üldjuhul ikka loodetakse leida keegi, kellega oleks klapp ka tähtede jms järgi. Aga milleks? Kas inimesed ehk liialt kardavad väljakutseid? Võib-olla liiga kergekäeliselt loobutakse igasugustest katsumustest, mis suhtes ette võivad tulla. Loodetakse midagi mugavat. Mainisin ennemgi, et inimene on laisk. Otsitakse mugavat elu, mugavat suhet lepliku kaasaga, et ei peaks liigselt pingutama mugavustsoonist väljumiseks. Kas seda nimetatakse siis armastuseks ja üksteisevaheliseks austuseks? Igasugused erimeelsused ju vaid õpetavad meile erinevaid lähenemisnurki ning erinevaid omadusi. See on see koht, kus inimestel tekib tavaliselt egokonflikt, minnakse kaitseseisundisse ning süüd nähakse kõikjal mujal. Süüdistamiste ning konfliktide tekitamise asemel võiks hoopiski vaadata iseendasse ning kaaslane peaks igati toetama seda sisevaatlust, jagades asjakohast kriitikat ja esitades väljakutseid - mitte lohutades või eemale tõmbudes. Inimene austab teise inimese arengut, püüdes välja tuua kõik allasurutud emotsioonid ja hirmud, olles täiesti aus teise vastu. "Tunnen ärritust sellepärast, et sa tegid midagi või ütlesid kuidagi või jätsid miskit tegemata, aita mul välja uurida, kust see ärritus pärineb", selle asemel, et "Ma olen ärritunud sinu pärast". Teine inimene on meile peegliks, igasugune väline ärritus aitab meil õppida iseenda kohta.
Ning mis puutub sobivustesse, siis sellel ei ole mingit tähtsust. Lihtsamini saab alati, aga kas lihtsamini on kõigile nende arengus kasulikum? Iga inimene peaks võtma vastutuse iseenda ning enda puuduste eest. Need on igaühe isiklikud arenguküsimused, mida lahendama peab igaüks ise. Kellegi teise kaela probleemide viskamine on egoistlik ja vastutustundetu. Igaühel on eelkõige käia oma rada.
Tihtipeale pidevate probleemide esinemisel loobutakse suhtest ning otsitakse kedagi sobivamat. Inimesed ajavad taga täiuslikkust, aga täiuslikkust pole olemas. Seega põgenetakse probleemi või teatud omaduste eest, mis neile ei sobinud. Paraku õppimata õppetund alati kordub ning järgmises suhtes kajastuvad samad probleemid või leitakse samade omadustega inimene. Kui õppetund ei kajastu suhte näol, leiab ta mõne muu viisi. Sellel kõigel on oma võlu - nähes pidevalt korduvaid omadusi, sündmusi, probleeme - tundes ära seda mustrit, on võimalik jälile jõuda oma sisemisele probleemile ning hakata sellega tegelema.
Tihti öeldakse ka, et vastandid tõmbuvad. Vahel mõistus ei pruugi aru saadagi, miks mõne inimesi vastu on tugev tõmme, kui muidu midagi ühist ei ole. Looduses, inimeses toimub pidev areng - elu seisneb õppimises ja arenemises, sellisel viisil toimib ka meie geneetika - parimaks arenguks on vaja kokku viia erinevad isendid, et saaks sündida midagi uut. Kahel sarnasel ei ole midagi uut õppida, nad saavad vaid üksteist toetada ja mõista. Vastandlikkuses peitub õppimine ja areng. Kõikjal elus esineb kahesus ja vastandlikkus: pimedus-valgus, rõõm-kurbus - oluline on ühendada nad tervikuks, mitte eraldada nad üksteisest. Kajastub ju selline harmoonia ka kuulsas yin-yang sümboolikas.
Kui lisada siia teemasse sõna "armastus", ei sobi ta antud konteksti. See, mida tänapäeva inimesed peavad armastuseks, ei ole armastus. See on klammerdumine, vajadus, omandihimu ja vangla. Armastus sünnib alati iseendas, õigupoolest see on alati olemas olnud, see on lihtsalt paljude egokihtide all peidus. Kui inimene ennast ei armasta, ei suuda ta ka armastada kedagi teist. Seepärast tänapäeva suhted nii probleemsed ongi, sest otsitakse armastust teiselt inimeselt. Luues armastuse illusiooni, on see vaid kompensatsioon iseenda puudustele. Puhas armastus on tõeline vabadus, see ei vaja teist inimest enda kõrvale. Seda saab jagada teistele inimestele, kui enda armastuse "anum" hakkab niiöelda üle ajama, siis see armastus voolab ka teisele. Kui teine kõrvalt ära kaob, armastus jääb ikka alles. Klammerdussuhte puhul oleksime me õnnetud, kui teine kõrvalt kaob. Seepärast ongi armastus tõeline vabadus. Pole olemas probleeme ega klammerdumist, need on vaid mõistuse illusioonid - armastusepuudus ja egokonfliktid - ja selle kõigega tegelemiseks on vaja vaadata vaid iseendasse.
Enamik suhteid on loodud ebakindlate inimeste ebarealistlike ootuste põhjal. Paljud inimesed on kasvatatud poolproduktideks, lähtumata sealjuures terviklikust maailmavaatest. Inimene justkui visandab endale mingid kujutelmad ning lootused -ennustab- , aga inimene ei saa elada tulevikus ja selle tõttu tekib suhetesse palju pingeid. Leidnud uue kaaslase, klammerdume me omadustesse, mis kompenseerivad meie enda hingelisi puudujääke. Võiks arvata, et väljend "me täiendame üksteist" on hea, kuid leian, et sellel on ka oma pahupool. Kui kaks poolikut inimest saab kokku, saab küll ühe terve, aga nad mõlemad kaotavad oma ühe poole, sest keskenduvad sellele ühele tervikule, mille nad koos loovad. Elatakse liialt ühises mullis, selle asemel, et arendada enda mulli ning jääda iseendaks ka ühismullis. Kui palju on tegelikult neid, kes unustavad omaenda isikliku arengu, astudes suhtesse? Elatakse vaid suhte säilitamise ja arendamise nimel, selmet tegeleda iseendaga. Inimhing on üsna habras ning oluline on kogeda mitmeid elu õppetunde, et saada vaimselt tugevaks. Teisisõnu võiks väita, et suhtesse astumine võib pidurdada indiviidi arengut. Endaga sarnase ja mõistva-lohutava partneri leidmine tundub küll parim variant, aga see võib teha ka üksteisest sõltuvaks - oodatakse mõistmist, toetust, kaitset ning üksi olles on raske hakkama saada.
Öeldakse, et sarnane tõmbab sarnast. Täpselt nii see ongi, kuid see ei tähenda, et kokku saavad sarnased inimesed. Kui inimene on mingi teatud vibratsiooniga, kutsub ta enda ellu sarnase vibratsiooniga inimese. Olles pidevalt negatiivses vibratsioonis, tõmbame me endale ligi negatiivseid sündmusi, mis on tegelikult vaid iseenda peegeldus. Viibides positiivses vibratsioonis, kutsume sellega ellu positiivseid sündmusi ning suudame näha positiivsust ka teistes. Kõik algab iseendast. Universum töötab alati meie kasuks, seega on väga oluline jälgida oma mõtteid, sest me saame täpselt seda, mida me soovime või mis meile hetkel vajalik on. Pidevalt hirmul olev inimene võib kutsuda enda ellu inimese, kes on kartmatu - see on õppetund, mille me ise enda mõtetega endale ligi tõmbame, et teise inimese pealt õppida. Ettetulevad väljakutsed on eranditult alati sellised, mis meil parasjagu vaja on. Neid peab õppima armastama, sest kõik raskused on vaid selleks, et meile midagi õpetada.
Mõtisklusi on tekitanud ka erinevate sobivuskalkulaatorite ja horoskoopide temaatika. Üldjuhul ikka loodetakse leida keegi, kellega oleks klapp ka tähtede jms järgi. Aga milleks? Kas inimesed ehk liialt kardavad väljakutseid? Võib-olla liiga kergekäeliselt loobutakse igasugustest katsumustest, mis suhtes ette võivad tulla. Loodetakse midagi mugavat. Mainisin ennemgi, et inimene on laisk. Otsitakse mugavat elu, mugavat suhet lepliku kaasaga, et ei peaks liigselt pingutama mugavustsoonist väljumiseks. Kas seda nimetatakse siis armastuseks ja üksteisevaheliseks austuseks? Igasugused erimeelsused ju vaid õpetavad meile erinevaid lähenemisnurki ning erinevaid omadusi. See on see koht, kus inimestel tekib tavaliselt egokonflikt, minnakse kaitseseisundisse ning süüd nähakse kõikjal mujal. Süüdistamiste ning konfliktide tekitamise asemel võiks hoopiski vaadata iseendasse ning kaaslane peaks igati toetama seda sisevaatlust, jagades asjakohast kriitikat ja esitades väljakutseid - mitte lohutades või eemale tõmbudes. Inimene austab teise inimese arengut, püüdes välja tuua kõik allasurutud emotsioonid ja hirmud, olles täiesti aus teise vastu. "Tunnen ärritust sellepärast, et sa tegid midagi või ütlesid kuidagi või jätsid miskit tegemata, aita mul välja uurida, kust see ärritus pärineb", selle asemel, et "Ma olen ärritunud sinu pärast". Teine inimene on meile peegliks, igasugune väline ärritus aitab meil õppida iseenda kohta.
Ning mis puutub sobivustesse, siis sellel ei ole mingit tähtsust. Lihtsamini saab alati, aga kas lihtsamini on kõigile nende arengus kasulikum? Iga inimene peaks võtma vastutuse iseenda ning enda puuduste eest. Need on igaühe isiklikud arenguküsimused, mida lahendama peab igaüks ise. Kellegi teise kaela probleemide viskamine on egoistlik ja vastutustundetu. Igaühel on eelkõige käia oma rada.
Tihtipeale pidevate probleemide esinemisel loobutakse suhtest ning otsitakse kedagi sobivamat. Inimesed ajavad taga täiuslikkust, aga täiuslikkust pole olemas. Seega põgenetakse probleemi või teatud omaduste eest, mis neile ei sobinud. Paraku õppimata õppetund alati kordub ning järgmises suhtes kajastuvad samad probleemid või leitakse samade omadustega inimene. Kui õppetund ei kajastu suhte näol, leiab ta mõne muu viisi. Sellel kõigel on oma võlu - nähes pidevalt korduvaid omadusi, sündmusi, probleeme - tundes ära seda mustrit, on võimalik jälile jõuda oma sisemisele probleemile ning hakata sellega tegelema.
Tihti öeldakse ka, et vastandid tõmbuvad. Vahel mõistus ei pruugi aru saadagi, miks mõne inimesi vastu on tugev tõmme, kui muidu midagi ühist ei ole. Looduses, inimeses toimub pidev areng - elu seisneb õppimises ja arenemises, sellisel viisil toimib ka meie geneetika - parimaks arenguks on vaja kokku viia erinevad isendid, et saaks sündida midagi uut. Kahel sarnasel ei ole midagi uut õppida, nad saavad vaid üksteist toetada ja mõista. Vastandlikkuses peitub õppimine ja areng. Kõikjal elus esineb kahesus ja vastandlikkus: pimedus-valgus, rõõm-kurbus - oluline on ühendada nad tervikuks, mitte eraldada nad üksteisest. Kajastub ju selline harmoonia ka kuulsas yin-yang sümboolikas.
Kui lisada siia teemasse sõna "armastus", ei sobi ta antud konteksti. See, mida tänapäeva inimesed peavad armastuseks, ei ole armastus. See on klammerdumine, vajadus, omandihimu ja vangla. Armastus sünnib alati iseendas, õigupoolest see on alati olemas olnud, see on lihtsalt paljude egokihtide all peidus. Kui inimene ennast ei armasta, ei suuda ta ka armastada kedagi teist. Seepärast tänapäeva suhted nii probleemsed ongi, sest otsitakse armastust teiselt inimeselt. Luues armastuse illusiooni, on see vaid kompensatsioon iseenda puudustele. Puhas armastus on tõeline vabadus, see ei vaja teist inimest enda kõrvale. Seda saab jagada teistele inimestele, kui enda armastuse "anum" hakkab niiöelda üle ajama, siis see armastus voolab ka teisele. Kui teine kõrvalt ära kaob, armastus jääb ikka alles. Klammerdussuhte puhul oleksime me õnnetud, kui teine kõrvalt kaob. Seepärast ongi armastus tõeline vabadus. Pole olemas probleeme ega klammerdumist, need on vaid mõistuse illusioonid - armastusepuudus ja egokonfliktid - ja selle kõigega tegelemiseks on vaja vaadata vaid iseendasse.
No comments:
Post a Comment