Väestamine ja nõrgestamine

Suhtlemine ja igasugune infovahetus on meie elus väga tähtsal kohal. Igal hetkel me anname panuse kollektiivsesse infomulli, suhtleme inimestega telepaatiliselt - olgu see siis teadvustatud suhtlemine või alateadlik. Me edastame sõnumeid ning võtame neid pidevalt ka vastu. Uskumustel ja mõtetel on suur jõud, aga nende manifestatsiooni võimendab suurel määral sõnaline, verbaalne väljendamine. Ka keeleline väljendusvorm võib olla teadvustatud ning teadvustamata, mis võib omakorda külvata nii positiivseid kui negatiivseid mõtteseemneid. 

Mis on väestamine, rääkides suhtlemisest? See on väe andmine, see on keskendumine lahendustele, usk parimasse. Väestamisel me keskendume inimese kõrgemale olemisviisile, lähtumata minevikust ning muudest asjaoludest. Me peegeldame teisele tema kõrgeimat vormi, parimat võimalikku väljundit. 

Nõrgestamine sealjuures on limiteeriv, paikapanev ning negatiivse alatooniga. Nõrgestav suhtlemine lõikab ära võimalikkuse ja potentsiaali. See on keskendumine puudusele ning lähtumine isikust ning sellele omistatud omadustest. 

Kuidas me suhtleme teistega igapäevaelus? Kas me "tõstame" inimesi, oleme hinnanguvabad või me edastame negatiivseid sõnumeid? Tegelikult me ju alati soovime parimat, aga miskipärast see sõnum, mille me teistele edastame, on limiteeriv. Kui kellelgi miski ei õnnestunud, me kipume andma hukkamõistvat hinnangut, keskendume puudusele - aga mis on see, mida me tegelikult tahame? Kas meie eesmärk on edastada teisele oma halba emotsiooni ning rõhutada seda, mida ei ole? Või me soovime kõigest positiivset lahendust? Me ju alati soovime tegelikult positiivset lahendust, seega tulekski sellele keskenduda. Siinkohal võiks öelda, et ka negatiivne kriitika võib inimest liigutama panna, aga see võib sisimas viia tugeva alaväärsustundeni. Inimene küll hakkab liigutama, aga see suhtumine temasse kinnistub tema energiasse. Kui rääkida teisele, et too on laisk, saamatu ja ei oska midagi - omistabki ta ühel hetkel need omadused endale. Võib-olla ta polegi suutnud ennast kokku võtta, aga kas me soovime seda pikendada või aitame tal näha parimat pilti iseendast? Aastatepikkune nõrgestamine võib inimest tundmatuseni muuta. Ta saab just selliseks, nagu temast räägitakse. Tagantjärgi inimesed võivad rääkida, et näed, ma ju ütlesin, et ta on selline. Aga kes selle mõtte ja sõnumi temale edastas? Paljud inimesed ning ka väikesed lapsed, kes on igasugusele välisele informatsioonile vastuvõtlikud, on väga mõjutatavad. Millist pilti me soovime edasi anda teisele inimesele? Ning millest me lähtume? 

Mul on palju kokkupuudet olnud uskumustega, nii iseenda kui teiste puhul, kus minnes sügavamale ja uurides ümbritsevate inimeste suhtumist, tuleb välja, et paljud mõtted iseenda kohta on tulnud teiste mõttevaramust. Eriti koomiline on see, et paljud keelduvad nägemast iseendast paremat pilti, sest paljud uskumused on väga kinnistunud ja iseendale omistatud. Inimene võib ärrituda ja minna kaitsehoiakusse, kui rääkida temale, et ta pole selline (rääkides siis negatiivsetest omadustest). Teisel juhul jällegi on paljud inimesed tänulikud, et neis osatakse näha ka midagi paremat. Üsna väljakutsuv võib olla lahti lasta iseendale omistatud negatiivseid omadusi. Jäin mõtlema siin ühiskonna silmis kõige negatiivsematele inimestele.. ning kui destruktiivselt võivad nad käituda ning see omakorda ju kinnistab kollektiivset arvamust. Väga hea tunne on teada, kes sa oled. Isegi kui see on negatiivne. Ja siis sa hakkad vastavalt sellele toimima, millise rolli sa endale valinud oled. See on nagu tugipost, mingine infokild iseenda kohta. Ja me hoiame pingsalt seda kildu iseendas. Samamoodi on ka juhul, kui keegi omistab endale mõne hea omaduse - katsu teda ümber veenda, et ta pole selline. Sellega on muidugi veel omaette teema, sest paljuski me võime ennast petta, suruda tundeid alla ning näidelda. Aga ka sel juhul on meie sees sisemine disharmoonia, mis niikuinii annab pidevalt märku, et midagi on korrast ära - st et kui meie mõtted, sõnad ja teod ei ole omavahel kooskõlas. 

Meil on tohutu võim teiste inimeste ning  kogu reaalsusloome üle. Me saame muuta iseennast, enda ümbrust ning ka teisi inimesi, tõstes vibratsiooni, antud juhul valida sõnu, mida me kasutame. Selle asemel, et limiteerivalt ja paikapanevalt öelda, et "miski ei õnnestu" võib öelda, et "järgmine kord õnnestub kindlasti paremini", selle asemel, et kasutada sõna "raske" saab öelda, et "väljakutse" ja "õppimisvõimalus", selle asemel, et kiruda keerulist olukorda, võiks mõelda, et me ise oleme tegelikult valinud selle olukorra. Näiteks inimesed, kes ei ole oma tööga rahul ning sellest pidevalt  räägivad, võiks mõelda sellele, et nad ise on selle töö omale antud ajahetkel valinud ning see töö pakub neile mingeid hüvesid, sest vastasel juhul nad ei teeks seda tööd. Kui sa teed midagi, mis sulle ei meeldi, siis muuda midagi (kasvõi suhtumine) ja leia lahendus, aga ära korruta pidevalt, et sulle see ei meeldi. Igasugune "ma pean" on negatiivne suhtumine ja iseenda kohustamine. Kui näiteks öelda "ma pean tööl käima, sest raha on vaja ja midagi muud paremat ei ole" ning tunda ennast selle pärast halvasti, siis võiks ju mõelda, et ma olen valinud praegu selle töö, see on hetkel parim võimalus selleks, et saaksin midagigi teenida ja olen tänulik sellele võimalusele. Mis oleks siis, kui seda tööd poleks? Ma usun, et see küsimus võiks panna ümberhindama olemasolevat. 

Ükskõik kui negatiivne väljendamine ning hoiak teisel inimesel on - seal taga on alati midagi enamat. Meil on võime näha seda enamat, me saame alati valida, mida me teises inimeses soovime näha. Ja me saame täpselt selle, millele me tähelepanu suuname. Olenemata sellest, kes milline on, meil on alati võimalus edastada oma sõnumeid positiivselt. Absoluutselt kõiki, ka pealtnäha kritiseerivaid ja hinnangulisi sõnumeid, on võimalik ümbersõnastada väestavalt. 

Meil on võimalik anda inimestele jõudu, selle asemel, et neid nõrgestada, kui nad ei vasta meie või ühiskonna ootustele. Meil on võime valida enda sõnu ning mõtteid. Meil on võime muuta kõike!