Armsad kulgejad!

Ma vabandan, ent ei vabanda ka - et pole niivõrd palju aastaid siia midagi kirjutanud. On olnud sügavalt kogemuslik õppimisaeg - aga meeldiv on näha iseenda üllatuseks, et olenemata sellest, et pole siia kirjutanud, külastatakse seda pesa endiselt igakuiselt tuhandeid kordi, igapäevaselt sadu kordi..

Ma olen niivõrd palju kasvanud ja endiselt veel teel! Palju on tähelepanekuid ja kogemusi, mida ma aegamisi kindlasti soovin jagada - ainuke asi, et päris siia ma neid ilmselt ei jaga enam. Kogemused üleüldiselt vaimsel teel kulgemisest ning kogemused seoses nii numeroloogiaga kui ka teiste süsteemidega, mis ikka ja endiselt viivad meid lähemale iseendale. See kõik on minu jaoks aktuaalne ja üha enam aktuaalsem igapäevaselt!

Seniks, kes te külastate, loete ja avastate - aitäh ja loodan, et leiate siit enda jaoks midagi!
Tõenäoliselt ma ehitan mingil ajaperioodil uue pesa ja suunan siinsed tekstid ja mõtted natuke paremasse vormi - leiate ka siis tee, automaatselt, minu uude pessa ja kõikide nende juttudeni.

Antud hetkel siia ma enam juurde midagi ei lisa, küll aga saab minu mõtteid, tegemisi ja tähelepanekuid jälgida minu facebooki lehel Kosmosevaibid, kus vahendan jooksvalt kosmilisi transiite ja vahel mõlgutan mõtteid, tasapisi.

Much love!

Annakas

Iseendaks jäämisest & sõprusest

Pärast kõiki ebaõnnestunud (ja õnnestunud) sõprussuhteid, pärast seda, kui õppisin (ja õpin veel) eristama iseennast teistest inimestest enda ümber ning peale pikka aega jälgimist ja tohutuid tähelepanekuid, olen jõudnud justkui hetke, mil soovin teha vahekokkuvõtet. Üleüldse - kokkuvõtet kui sellist ei saagi kunagi teha, sest kõik on pidevas muutumises ja perspektiiv koguaeg laieneb. Sellised vahekokkuvõtted on piltlikult öeldes nagu veeklaasid. Iga tilk on miskine kogemus või teadmine ning hetk, kui klaas saab täis, hakkab ta üle ajama - ehk siis, teen oma suu lahti. Või teisest küljest on see kui maja vundamendi ehitamine. Iga kivi on kogemus ja kui ring on täis laotud, on see kui "checkpoint" ning mida edasi, seda tugevam tuleb vundament. Aga see selleks.

Suhtlemine teiste inimestega on meie igapäevaelu lahutamatu osa. Me räägime, mõtleme koos teiste inimestega, viibime kõik koos ühisenergiaväljas. Suures infoväljas on aegajalt keeruline leida üles oma kese, oma tõde. Sestap ongi oluline ümbritseda end inimestest, kes aitavad meil näha meid ennast. Fakt on see, et vahet pole, kes meie ümber on - nad kõik peegeldavad meile miskit iseendast. Aga kui me jääme sõpruse teema juurde, siis meil on alati valik, keda me soovime enda kõrval näha. Tihtipeale nooruses ei ole meil erilist vahet, kes need inimesed on, peaasi, et oleks keegi. Ikka tahaks ju kusagile kuuluda, olla keegi.

Arvan, et täiesti adekvaatne on öelda - sõpra tuntakse hädas. Polaarses maailmas me ikka kõigume oma varjude-valguse skaalal ja leida kedagi, kes teadvustab meis nii üht kui teist poolt, on haruldane. Kuna inimestel on hirm olla päris nemad ise, siis nad ehitavadki endale maskid. See hetk, kui maskid langevad, ongi tõehetk - sind kas aktsepteeritakse või tõrjutakse. Tahaks öelda, et see tegelikult sõltub meist endist, sellest, kas me iseennast aktsepteerime. Kui me heidame maskid lootuses, et meid aktsepteeritakse, siis tõenäoliselt kogeme tõrjumist. Kui me teeme seda aga selleks, et olla päris ise, hoolimata teiste arvamusest - alles siis meid ka aktsepteeritakse. Aga siis see polegi enam oluline. Kõige tähtsamaks saab see, et me ise ennast aktsepteerime ja julgeme olla. Lihtsalt olla nii, nagu tahame. Ja küll siis me tõmbame külge ka inimesi, kes on meiega sarnased. Tõsi ta on, et õppides aktsepteerima iseennast, oskame ka teisi igas valguses näha. Seega, kui kellelgi on probleem meie päris avatud olekuga, siis ilmselt ei luba ta endale sellist olekut ja see kriibibki ta hinge, toob pinnale selle probleemi, et ta selle lahendaks.

Pole olemas ideaalseid inimesi, teisisõnu ideaalsus ongi kõik olemasolev. Kõik, absoluutselt kõik seisneb selles, et me suudaksime aktsepteerida olukordi/inimesi nii nagu nad on. Paratamatult on see kõik meie endi looming, vastavuses meie endi vibratsiooniga. Mulle meeldib öelda, et ma armastan kõiki inimesi, kõiki neid erinevaid veidrikke minu elus ja ma veel julgustan neid olema just nii veidrad, kui nad on - imetlen inimeste julgust olla PÄRIS. Naeruga vaatan tagasi aegadele, kui ma proovisin mahtuda kellegi standarditesse, isegi kogu mu garderoob muutus. Aga ma ei tundnud ennast päris iseendana. Samuti olen ma eluaeg võidelnud selle eest, et kui ma ikka tahan, siis ma kannan ketse. Vanemad on mulle ette heitnud, et ma olen naine ja ema ja pean vastavalt käituma ning riietuma. Aga seda ma olen alati uskunud, et eelkõige olen ma inimene ja kui mulle ikka meeldib teistmoodi, siis ongi teistmoodi. Nii, nagu ma ennast hästi tunnen. Ja kui ma ikka tahan minna lohvaka kampsikuga klubisse teed jooma, siis keegi mind ei takista. Tegelikult see oligi mõned aastad tagasi. See hetk, kus jätsin kõik ja olin omaette. Olin väsinud kõigest sellest pseudojamast ja mõttetust jutust. Ja alles siis ma hakkasin elama ja ühtlasi ka siis kutsusin enda ellu inimesi, kes mõtlevad minuga sarnaselt.

Sõpruse mõistet ei saa päris üheselt defineerida, mõnele tähendab see üht, teisele teist. Mina saan rääkida vaid enda perspektiivist. Pärast mõningaid "lakse" seoses sõprusega, on minu väärtushinnangud sõpruse teemal ümberkujunenud. Tegelikult hakkab see muutus pihta iseendast. "Be the change you wish to see in the world" on üks kuldne lause! Minu jutt väestavast suhtlemisest on paljuski seotud sõpruse teemaga. Kehtib igalpool, aga eriti sõpradega. Näiteks, kui minul on mure, mulle meeldib, kui minu sõber kuulab mind ära ja suunab mind tagasi iseenda sisse, et leida probleemide algpõhjused. Keegi, kes näeb minu kõrgeimat olemust ja lähtub sellest, mitte minu minevikust, hetkeemotsioonidest ega varjudest. Väga suur punane tuli on see, kui keegi kallutab sind ühes või teises suunas. On tähtis, et ükskõik mis probleemi puhul, saaks inimene ise otsustada. Alati on hea läbi käia erinevad lahenduse variandid - rõhk sõnal lahendus. Kui inimesed niisama seletavad oma muresid ja ei otsi lahendusi, on see ohvri mentaliteet, kes ei ole lahendustele avatud. Olen veetnud tunde telefoni otsas, leidmaks lahendusi sellele, kust tegelikult mingid probleemid on alguse saanud ja kuidas ISE saaks olukordi muuta, selle asemel, et otsida süüd väljastpoolt. Kuula ära, aktsepteeri, ära mõista hukka, julgusta ja inspireeri ning suuna tagasi iseenda sisse. Väga tavaline stsenaarium on see, kui naisel on mehega probleemid ja läheb mõne sõbranna juurde meest taga kiruma. Sõbranna, lähtuvalt oma kogemustest, kirub kaasa ja tegelikult toimub üks ühisklatšimine ning probleemidele lahendusi ei otsita. Kogemustest saab alati rääkida, aga keskendudes ikka lahendustele ning mitte kallutades kedagi mingeid otsuseid tegema. Negatiivse mentaliteediga ohver otsibki välismaailmast kinnitusi enda mõtetele ja leiab ka, sest tema fookus on keskendunud tõendite otsimisele, mis kinnitaksid tema mõtteid. Kes otsib, see leiab. Alati.

Mu elukaaslane kasutab mõistet "spiritual confidant", kui teemaks tuleb sõprus. Keegi, keda sa saad usaldada, kellele sa saad avatult kõigest rääkida ja kes suunab sind alati tagasi iseenda sisse, ilma hukkamõistuta. Paljud inimesed ei oska veel iseenda sisse näha, seega on üsna delikaatne teema nendega sellest rääkida. Vigu kiputakse ikka väljas nägema, mitte endas. Neid inimesi ma kuulan küll alati ära, aga rääkida saan ma ainult siis, kui nad ise küsivad. Kuulamisel on ka omad piirid, ei ole võimalik kuulata pidevalt kedagi, kes sind negatiivsustega kurnab ja pole lahendustele orienteeritud. Siis peab seda ka inimestele teada andma. Kaastundlikult. Üldse peab suhtlema leebemalt ja kaastundlikumalt. Kõike saab alati öelda väga mõnusalt. Nähes viga ja nähvates "sa jälle teed seda valesti!" või "sa ikka alati teed nii.." ehk siis paikapanevalt ja lähtudes minevikust, tekitame me inimeses paha tunde ja kaitsereaktsiooni, millele järgnev sündmuste ahel ei ole ootuspärane. "Ma vaatan, et sul ei tulnud see hästi välja, äkki proovid niipidi", "küll sa teinekord hakkama saad", "aga äkki sa proovid nii või naa, ehk tuleb teine tulemus" - nii palju on viise, kuidas suhelda kaastundlikumalt. Õigupoolest sedasi nähvates võetakse olukordi liiga isiklikult, see joon on seal selgelt näha. Kellegi viga ärritab - miks üldse peaks kellegi viga ärritama meid? Need on ju teise inimese vead. Kui me seda kuidagi isiklikult võtame, siis järelikult ka meil on selle vea kohta midagi õppida. Alati peaks eelkõige iseendale otsa vaatama ja siis alles teisele. Võime vaadata ka teisele otsa, et iseenda kohta õppida :)

Julgustan teid kõiki olema just nii nagu te olete. Kindlasti paljud kardavad jääda üksi või muretsevad enda reputatsiooni pärast, aga milleks? Elada tuleb ikka iseendale ja nii nagu endale just parasjagu meelepärane on. Luues vajalikud muutused iseendas, leiame me elus sarnase vibratsiooniga inimesed. Ma olen südamest tänulik oma üksikutele inimestele, minu inimestele, kes aktsepteerivad mind igas minu varjundis ja valguses, kes usuvad minusse ja on olemas just nii palju, kui on võimalik - ma vastan neile samaga. Ma olen tänulik ka nendele kahepalgelistele sõpradele minu elus - vaid tänu teile olen ma mõistnud ju, mida see sõprus üldsegi tähendab. Kõik reeturid, ärakasutajad, ussitajad - ma olen tänulik. Kohati tahaks ennast süüdistada, olles liiga naiivne - aga see pole õige. Ma olen usaldanud, ma olen olnud avatud ja selles pole midagi halba. See kõik on aidanud mul avastada ja kasvada ning ennast tundma õppida.  Siiralt soovin kõigile, eranditult, rohkem usaldamist, rohkem kaastundlikkust, äratundmist ja armastust!

Armastusega,
Anna

Kogu südamest kaastundlikkusest

Üks imelisemaid tundmusi, mida mina olen kogenud, on kaastundlikkus.. võib-olla saaks lihtsamalt öelda, et armastusetunne kõige elava suhtes. Julgen öelda, et see tõepoolest on edasiviiv jõud, mis teenib nii meid ennast kui ka teisi. Tajun, kuidas see kõrge vibratsioon voolab üle, tunne, nagu kiirgaks, hõljuks.. peopesad lähevad väga soojaks. Olemine on haavatav, kerged on tulema pisarad.

Maailmas on miljoneid inimesi, kes elavad oma varjupoolel - need, kes teevad teistele liiga, iseendile, need, kes ütlevad sapiseid asju, võib-olla ka need, kes väljendavad ennast vägivaldselt. Näha armastust kõige selle taga on paljudele natuke väljakutsuv. Aga miks üks inimene käitub halvasti?

Üha enam jõuan tõdemuseni, et kõik juured on pärit meie lapsepõlvest. Tegelikult juba meie sünnist saati me saame kogemusi, mis vormivad meie uskumusi. Uskumused määravad meie kogemused ja alateadlikud reaktsioonid. Kõik, mis meie uskumustega kokku ei lähe, tekitab meile vastupanu ja läheb peitu meie alateadvusesse, kuniks oleme võimelised sellega tegelema. Tihti ei ole inimestele õpetatud silmitsi seisma ebameeldivustega. Veel enam, ei ole õpetatud elutervelt väljendama oma tegelikke soove ega tundmusi. Suundudes lapsepõlve, teame me, et lapsed võivad käituda väga väljakutsuvalt, et saada oma tahtmist. Arvan, et ei saa iseenesest mõistetavalt võtta seda, et lapsed tulevad ja ütlevad meile:"Ema, ma tahaksin, et sa minuga rohkem aega veedaks". Loomulikult on ka selliseid lapsi, kes on võimelised ennast ka sellisel moel väljendama, ent tihtipeale saadakse rohkem tähelepanu kui pannakse toime midagi ebameeldivat. Vanemate reaktsioonid sealjuures on väga olulised - kas oleme suutelised nägema ebameeldiva käitumise põhjuseid? Lapsed nagu ka täiskasvanudki vajavad tähelepanu ja kontakti. Reageerides väljendamise viisile samalt tasemelt, ei pane me tähele tegelikke vajadusi seal taga.

Lapsepõlves puudulik tähelepanu, toetus ja armastus ning selle puudumisega seotud tunded surutakse alateadvusesse kui ebameeldivad teemad "mida me ei puuduta". Need teevad haiget. Igasugused katsed ausal moel armastust tunda, mis ei lähe läbi, muutuvad mõttetuteks, seega ausat suhtlust ei toimu. Sestap tulebki need vajadused välja lugeda muude väljendusviiside abil. Tegelikult see ei peagi olema pealtnäha ebameeldiv käitumine, see võib olla ka väga hea käitumine, kus lihtsalt otsitakse tunnustust. Igasugune käitumine põhineb meie uskumustel. "Ahah, ma saan tähelepanu, kui ei korista oma mänguasju ära", "mind armastatakse, kui olen haige", "kui räägin oma elust halvasti, siis mind haletsetakse", "olen halb, kui ütlen ausalt, mida tunnen".. neid uskumusi on meeletult palju ja üldjuhul on need alateadlikud ehk siis me ise ei olegi kursis, mis on meie käitumise motiivid.

Lapsed oskavad end alguses ju väga piiratult väljendada. Nad väljendavad nutuga, kui neil on mingi vajadus rahuldamata. Ja me ju teame, et nad tahavad süüa või mingit muud hoolitsemist.
Kui me ei reageeri lapsepõlves piiratud väljendusega vajadusele korrektselt, siis väljendusoskus ei saagi ju areneda. Sama puudutab ka teismelisi - nende käitumisel on samuti mitmeid motiive ja vajakajäämisi. Kui mingi osa lapsepõlvest on lünklik, rahuldamata, siis areng peatub, tekib lünk. Tavaliselt üritatakse neid lünki täita ja põgenetakse selle "tühja tunde" eest. Lünki täidetakse tähelepanu ja turvatunde otsimisega, klammerdudes teiste inimeste või näiteks ideoloogiate külge. See on üks viis põgenemiseks, et mitte tunda ebameeldivust enda sees. Natukene keerulisem on see, kui tekib usaldamatus kõige suhtes, inimene on endale suured kaitsemüürid ehitanud ja põgeneb näiteks, alkoholi, seksi, söögi, narkootikumide, šoppamise kaudu. Naised võivad muutuda mehelikult iseseisvaks või alandlikult klammerduvaks, mehed machodeks või memmekateks. Olenevalt sellest, kas võetakse passiivne või reaktiivne roll. Samuti võivad mõned tunda ülendavat tunnet, kui on teised endast allapoole asetanud või teinud teistele liiga.  Põgenemise ja selle ebameeldiva tunde vältimise viise on tegelikult väga palju. Ka igapäevane kiirustamine ja toimetamine on üks viis, et hoida ennast eemal iseenda tunnetest. See on ego tavaline mehhanism enda kaitsmiseks. Iga ebameeldivus tekitab kaitsepositsiooni - selle langetab vaid armastus, kui see suudab kord müürist läbi tungida.

Lähtudes nüüd eelolevast - kui palju me näeme inimeste tegelikke vajadusi? Lihtne on inimesi hukka mõista nende käitumise põhjal, aga see hukkamõist on tihti väga pinnapealne, sest me tegelikult ju ei tea iga inimesi lapsepõlve, kogemusi, uskumusi, mis on neid läbi elu saatnud ja mis tihti ei teeni neid. Ainus, mida me võiksime teada on see, et igal inimesel on armastusevajadus ja kõik muu on vaid selle puudulikkus. Igal mündil on kaks poolt, kaks väljendusviisi - aga münt on üks. Samuti mina, ei oskaks rääkida kaastundlikkusest, kui poleks kunagi tundnud selle varju - hukkamõistu.

Armastusega,
Anna

Väestamine ja nõrgestamine

Suhtlemine ja igasugune infovahetus on meie elus väga tähtsal kohal. Igal hetkel me anname panuse kollektiivsesse infomulli, suhtleme inimestega telepaatiliselt - olgu see siis teadvustatud suhtlemine või alateadlik. Me edastame sõnumeid ning võtame neid pidevalt ka vastu. Uskumustel ja mõtetel on suur jõud, aga nende manifestatsiooni võimendab suurel määral sõnaline, verbaalne väljendamine. Ka keeleline väljendusvorm võib olla teadvustatud ning teadvustamata, mis võib omakorda külvata nii positiivseid kui negatiivseid mõtteseemneid. 

Mis on väestamine, rääkides suhtlemisest? See on väe andmine, see on keskendumine lahendustele, usk parimasse. Väestamisel me keskendume inimese kõrgemale olemisviisile, lähtumata minevikust ning muudest asjaoludest. Me peegeldame teisele tema kõrgeimat vormi, parimat võimalikku väljundit. 

Nõrgestamine sealjuures on limiteeriv, paikapanev ning negatiivse alatooniga. Nõrgestav suhtlemine lõikab ära võimalikkuse ja potentsiaali. See on keskendumine puudusele ning lähtumine isikust ning sellele omistatud omadustest. 

Kuidas me suhtleme teistega igapäevaelus? Kas me "tõstame" inimesi, oleme hinnanguvabad või me edastame negatiivseid sõnumeid? Tegelikult me ju alati soovime parimat, aga miskipärast see sõnum, mille me teistele edastame, on limiteeriv. Kui kellelgi miski ei õnnestunud, me kipume andma hukkamõistvat hinnangut, keskendume puudusele - aga mis on see, mida me tegelikult tahame? Kas meie eesmärk on edastada teisele oma halba emotsiooni ning rõhutada seda, mida ei ole? Või me soovime kõigest positiivset lahendust? Me ju alati soovime tegelikult positiivset lahendust, seega tulekski sellele keskenduda. Siinkohal võiks öelda, et ka negatiivne kriitika võib inimest liigutama panna, aga see võib sisimas viia tugeva alaväärsustundeni. Inimene küll hakkab liigutama, aga see suhtumine temasse kinnistub tema energiasse. Kui rääkida teisele, et too on laisk, saamatu ja ei oska midagi - omistabki ta ühel hetkel need omadused endale. Võib-olla ta polegi suutnud ennast kokku võtta, aga kas me soovime seda pikendada või aitame tal näha parimat pilti iseendast? Aastatepikkune nõrgestamine võib inimest tundmatuseni muuta. Ta saab just selliseks, nagu temast räägitakse. Tagantjärgi inimesed võivad rääkida, et näed, ma ju ütlesin, et ta on selline. Aga kes selle mõtte ja sõnumi temale edastas? Paljud inimesed ning ka väikesed lapsed, kes on igasugusele välisele informatsioonile vastuvõtlikud, on väga mõjutatavad. Millist pilti me soovime edasi anda teisele inimesele? Ning millest me lähtume? 

Mul on palju kokkupuudet olnud uskumustega, nii iseenda kui teiste puhul, kus minnes sügavamale ja uurides ümbritsevate inimeste suhtumist, tuleb välja, et paljud mõtted iseenda kohta on tulnud teiste mõttevaramust. Eriti koomiline on see, et paljud keelduvad nägemast iseendast paremat pilti, sest paljud uskumused on väga kinnistunud ja iseendale omistatud. Inimene võib ärrituda ja minna kaitsehoiakusse, kui rääkida temale, et ta pole selline (rääkides siis negatiivsetest omadustest). Teisel juhul jällegi on paljud inimesed tänulikud, et neis osatakse näha ka midagi paremat. Üsna väljakutsuv võib olla lahti lasta iseendale omistatud negatiivseid omadusi. Jäin mõtlema siin ühiskonna silmis kõige negatiivsematele inimestele.. ning kui destruktiivselt võivad nad käituda ning see omakorda ju kinnistab kollektiivset arvamust. Väga hea tunne on teada, kes sa oled. Isegi kui see on negatiivne. Ja siis sa hakkad vastavalt sellele toimima, millise rolli sa endale valinud oled. See on nagu tugipost, mingine infokild iseenda kohta. Ja me hoiame pingsalt seda kildu iseendas. Samamoodi on ka juhul, kui keegi omistab endale mõne hea omaduse - katsu teda ümber veenda, et ta pole selline. Sellega on muidugi veel omaette teema, sest paljuski me võime ennast petta, suruda tundeid alla ning näidelda. Aga ka sel juhul on meie sees sisemine disharmoonia, mis niikuinii annab pidevalt märku, et midagi on korrast ära - st et kui meie mõtted, sõnad ja teod ei ole omavahel kooskõlas. 

Meil on tohutu võim teiste inimeste ning  kogu reaalsusloome üle. Me saame muuta iseennast, enda ümbrust ning ka teisi inimesi, tõstes vibratsiooni, antud juhul valida sõnu, mida me kasutame. Selle asemel, et limiteerivalt ja paikapanevalt öelda, et "miski ei õnnestu" võib öelda, et "järgmine kord õnnestub kindlasti paremini", selle asemel, et kasutada sõna "raske" saab öelda, et "väljakutse" ja "õppimisvõimalus", selle asemel, et kiruda keerulist olukorda, võiks mõelda, et me ise oleme tegelikult valinud selle olukorra. Näiteks inimesed, kes ei ole oma tööga rahul ning sellest pidevalt  räägivad, võiks mõelda sellele, et nad ise on selle töö omale antud ajahetkel valinud ning see töö pakub neile mingeid hüvesid, sest vastasel juhul nad ei teeks seda tööd. Kui sa teed midagi, mis sulle ei meeldi, siis muuda midagi (kasvõi suhtumine) ja leia lahendus, aga ära korruta pidevalt, et sulle see ei meeldi. Igasugune "ma pean" on negatiivne suhtumine ja iseenda kohustamine. Kui näiteks öelda "ma pean tööl käima, sest raha on vaja ja midagi muud paremat ei ole" ning tunda ennast selle pärast halvasti, siis võiks ju mõelda, et ma olen valinud praegu selle töö, see on hetkel parim võimalus selleks, et saaksin midagigi teenida ja olen tänulik sellele võimalusele. Mis oleks siis, kui seda tööd poleks? Ma usun, et see küsimus võiks panna ümberhindama olemasolevat. 

Ükskõik kui negatiivne väljendamine ning hoiak teisel inimesel on - seal taga on alati midagi enamat. Meil on võime näha seda enamat, me saame alati valida, mida me teises inimeses soovime näha. Ja me saame täpselt selle, millele me tähelepanu suuname. Olenemata sellest, kes milline on, meil on alati võimalus edastada oma sõnumeid positiivselt. Absoluutselt kõiki, ka pealtnäha kritiseerivaid ja hinnangulisi sõnumeid, on võimalik ümbersõnastada väestavalt. 

Meil on võimalik anda inimestele jõudu, selle asemel, et neid nõrgestada, kui nad ei vasta meie või ühiskonna ootustele. Meil on võime valida enda sõnu ning mõtteid. Meil on võime muuta kõike!

Uskumussüsteemid määravad meie kogemuse

Kui ma alustaksin antud kirjatükki lausega "Veel üks vale ühiskonnas",tunneksin ma ennast halvasti. Rõhutades seda, kui valesti asjalood on, ei saa ju ometi tekkida mingit positiivset vibratsiooni. Tegelikult kõik võiksid alati läheneda jõuduandvalt ja inspireerivalt. Julgustada tuleb kõike head, mitte külvata hirmu ja süütunnet. 

Uskumussüsteemide all pean ma silmas aja jooksul kujunenud mõttevormide kogumeid, mis on mõistuses justkui koloonia moodustanud. Kõigepealt oli seal üks vorm, kõige alge, mis kutsus ligi ka teisi endasarnaseid vorme, kuni lõpuks on nad kokkukasvanud, nagu kasvajadki. Selleks, et kasvajast vabaneda, tuleb see aga eemaldada. "Eemaldamine" on iseenesest negatiivse alatooniga sõna, mida ma hea meelega ei kasutaks. Midagi ei ole tegelikult vaja eemaldada kunagi, kuna igal ilmingul on oma teine pool ning kokku moodustavad nad terviku - seega pigem saaks selle negatiivse transformeerida positiivseks. 

See, millesse me usume, määrab meie piirid ning meie kogemused. Kui me usume, et pole elu pärast surma, on seal meie piir. Kui see piirang tekitab meis hirmu, moonutab see meie elukogemust. Sellega luuakse iseendile limitatsioon, mis võtab meilt tükike vabadust. Vastavalt sellele tuleb varsti ka uus sarnane mõte, mis kuhjub sinna kolonni. Kui me usume, et elu eest on vaja võidelda, siis me suuname enda tähelepanu võitlusele, seame iseendile piirangu elu nautimiseks. Kui me usume, et armastust ei ole olemas, siis seda kunagi ei tulegi. Me ju mõtleme, et seda pole, kuidas ometigi saaks see mateerias tekkida? Sellega seame endile piirangu armastuse kogemiseks. Kui me oleme veendunud, et kõik mehed on sead ja naised on ussid, siis vastavalt meie perspektiivile satumegi selliste otsa. Ning taaskord oleme ise seadnud selle piirangu!

Energiatasandil ringleb erinevaid uskumussüsteeme. Rääkides otseselt süsteemidest - vaimsetest õpetustest, religioonist, teadusest -, siis tegelikult on valik üsna laiahaardeline. Iga raamat, mis ma olen lugenud, on erineva suhtumise ning vibratsiooniga. On vandenõuteoreetikud, kes juurdlevad selle üle, kes kus meid kontrollib, on erinevad religioonid oma süsteemidega. Kuidas leida tõde enda jaoks?

 Informatsiooni on nii palju ümberringi, mis tekitab inimestes palju ebakõla, sest mõttevorme on nii palju, millest kinni haarata, ent need lähevad omavahel vastuollu. Usun - ning ei leia, et minu uskumus minule või kellelegi piirangut seaks - et positiivne uskumus tõstab alati vibratsiooni. Mäletan aega, kui lugesin pingsalt ühe vaimse õpetaja raamatuid, kes rääkis ilusti armastusest, meditatsioonist, valgustumisest. Ent kõige selle kõrval tõi ta alati välja ka varjupooled, mis on iseenesest positiivne, kuna ka sellest küljest peab olema teadlik. Ta viskas nalja nende varjude üle ning kritiseeris paljusid teisi süsteeme. Lugedes raamatuid ma keerasin vahepeal neid kiruvaid lehekülgi edasi, ma ei resoneerunud nendega. Ent kui juttu oli varjudest ning sealjuures teiste väärtuste idealiseerimisest, tekitas see halva tunde. Ma tundsin, et seadsin endale mingi standardi. Aga see latt oli liiga kõrgele seatud ning ma genereerisin iseenda kohta negatiivseid uskumusi, sest keegi ju kirjutas, et see on halb, kuidas ma käitun. Ajas edasi minnes sattusin ma teistsuguse kirjanduse peale. Tõeliselt vägev tunne on hõljuda raamatut lugedes! Ma leidsin iseenda jaoks midagi väga sagedust tõstvat. Tegelikult põhiideed on samad kõikjal, aga ma ei tundnud, et minult jõudu ära võetakse - vastupidi, ma sain seda juurde! Seega vastus küsimusele, kuidas leida enda jaoks tõde, peitub iseenda tunnetuses. Kui vibratsioon on hea, siis võib sellega jätkata. Takerdudes vaimsele õpetusele, kus rangelt piiritletakse, mis on õige või vale, võib iseenesest head tahtes, luua iseendale limitatsioon täiuslikkusest.

Milleks on vajalik luua iseendale midagi sellist, mis piirab meie kogemusi? Meil on täielik võim iseenda mõtete üle. Mis siis, kui astuda omaloodud kastist kord välja, ületada igasugused hirmud? Mis saab siis, kui tõusta isiksuse tasandilt veidi kõrgemale ning avardada enda perspektiivi? Ei ole vajalik püsida stabiilsel primitiivsel ellujäämistasandil, inimesed on palju võimekamad! Vastavalt sellele ringile, mis me iseenda ümber tõmbame, on meil samavõrd palju kogemusi ja arengut. Mõttekasvajad tekivadki paigalseisust, mugavustsoonist. Aga iga ettetuleva situatsiooniga on meil alati võimalik peatuda ning seedida mõtteid ja tundeid, mis meis tekivad. Kui tekib mingisugune vana harjumusmõte, tuleks vaadelda, kas see mõte ka teenib meid kuidagi või seab meile hoopiski piirangu. Seda mõtet võiks uurida, küsitleda iseennast, miks me sellise mõtte oleme endale loonud? Kui see meile positiivset vibratsiooni ei tekita, võiks selle mõttega hüvasti jätta. Võib-olla võiks end sellest mõttest piltlikult eraldada ning korraldada mõttes pidulik hüvastijätt selle vana piirava uskumusega? Võideldes selle mõttega ei saavuta midagi, siis me toidame võitlust ning anname oma jõudu ära. Kindlasti mingil ajal oli see mõte meile kasulik, aga nüüd vajaks ta ehk taseme tõstmist.

Armastust!

Vastutusest ja loomisest

Kõige imelisem tunne on vabadus. Inimene on vaba mõtlema, mida iganes ta soovib, vaba tegutsema ükskõik millises suunas, vaba elama vastavalt oma visioonile. Kõiksugused mõttevormid piirangutest, tingimustest ja puudustest on vaid illusioonid, mis tekivad madalast vibratsioonist. Kui pilved on ees, siis Päikest ei näe - aga Päike on alati olemas, pilved aga alati hajuvad. 

Kaldun arvamusele, et esimene samm Loomise teel, on vastutuse võtmine iseenda eest. See tähendab oma mõtete, tunnete, sõnade ja tegude eest. Õigupoolest kõik manifesteerubki just sellises järjekorras - mõtted loovad tunde, tunded tahavad väljendust sõnade abil ning lõpuks hakatakse tegutsema vastavalt öeldule. Igasugune sisemine disharmoonia on märk sellest, et need neli komponenti manifestatsiooniprotsessis on omavahel vastuolus. Taoline vastuolu tekitabki paha tunde. Meie emotsioonid on imelised teejuhid, indikaatorid, mis annavad märku sellest, kas meie mõtted on kooskõlas meie kõrgeima olemusega. Kui emotsioon on ebameeldiv, siis tasuks uurida mõtet selle emotsiooni taga, mis tekitab selle blokeeringu - ehk oleme unustanud, et Päike on alati olemas ning illusioon selle puudumisest on tingitud vaid meie piiratud mõttevormist, mis valdab meid madalas vibratsioonis? 

Võttes vastutuse iseenda mõttevoolu eest, projekteerime me ise enda reaalsust - saame kõik, millest mõtleme. Me ei pruugi seda saada kohe, aga luues antud vibratsiooni, nagu oodatu oleks meil juba olemas, kutsume seda endale ligi. Varem või hiljem on ta olemas, sõltuvalt meie endi valmisolekust ning soovi olemusest. Täpselt sellisel viisil saame kätte kõik "tellimused", mis on tehtud madalast vibratsioonist. Iga halva emotsiooniga mõte või tegu kutsub ligi sarnaseid mõtteid ning situatsioone - sõna otseses mõttes meil on vabadus saada kõik, mida me soovime. Oluline siinjuures ongi see, kuidas igaüks enda vabadust kasutab. Keskendudes puudusele, me saamegi selle, võideldes saab võitluse, vihates saame viha. Selle asemel võiks proovida läheneda perspektiivist, mis oleks meie hingele natukene tervislikum - soovides armastust keskenduda armastusele, mitte selle puudusele. Soovides sõja lõppemist, keskenduda rahule - olla ise rahu kehastus. Tihtipeale hakatakse võitlema millegi vastu, mis on negatiivne. Ollakse vastu sõjale, vägivallale, vaesusele - kõiksugu negatiivsustele. Keskendudes sinna hoiame tähelepanu puudusel - millelgi, mida me ei soovi tegelikult. Ja taaskord - me saame kõik, millele keskendume - meil on olnud täielik vabadus luua seda! Tegelikult me kõik soovime ju head, aga meie fookus on lihtsalt vahel natukene paigast ära. 

Hetkel, kui oleme jõudnud jälile iseenda mõtete voolule ning suudame püsida vaatleja rollis selles loomisprotsessis, tulevad ette igasugused väljakutsed, testimaks meie valmisolekut - sellest olen ka eelnevalt kirjutanud, et kõiksugused väljakutsed pakuvad imelist võimalust enesearenguks. Tihtipeale selliste teemade peale minnes võivad inimesed sulguda omaette maailma ja kontakteeruda vähem välismaailmaga. Mingil ajahetkel on see kindlasti väga tervislik, olla omaette ning mõelda asjade üle järele. Aga omaette isolatsioonis elades, põgenedes tsivilisatsioonist ning ühiskonnast, ei ole areng maksimaalne. Vaadeldes inimesi enda ümber ning tundeid, mis inimesed minus esile kustuvad, olen avastanud enda sees kujutluspildi. Sellel pildil on inimene kui mitmetahuline kristallpeegel ning ümbritsevad inimesed täpselt samasuguse vormiga. Kuhu iganes ka ei vaataks, me näeme vaid iseenda mingit tahku. Kõik omadused, mis meile teistes inimestes meeldivad ning mis meid ärritavad on vaid meie endi omadused. Eraldatus teistest inimestest on vaid illusioon. Ebameeldivused, mida me näeme, on vaid teiste inimeste peegeldused meie endi omadustele, mida me endas ei ole veel aktsepteerinud. Seega, igasugused negatiivsed ning positiivsed tundmused teiste suhtes, õpetavad meile miskit iseenda kohta. Aktsepteerides endas mingit omadust, ei ärrita seesamune omadus meid teiste puhul, sest oleme iseendaga rahu teinud. Me näeme vaid neid tahke teistes, mis on meil endal olemas. Ajapikku seda uurides ja praktiseerides on olnud väljakutsuvalt põnev minna uurima neid inimesi, kes tekitavad ebameeldivat tunnet. Ja see tunne kaob ära, kui olla aus iseenda suhtes ning uurida sama omadust iseendas. Seega, pole põhjust suunata ärritust teisele inimesele, kuna selle algallikas on iseendas. Teise pihta sülitamine on iseenda pihta sülitamine igas mõttes - negatiivne mõte loob meile negatiivset reaalsust ning iseenda mitteaktsepteerimine loob ebakõlad suhetes teiste inimestega. 

Just selsamal põhjusel arvan, et eemaldumine teistest inimestest ning ühiskonnast oleks justkui põgenemine iseenda eest. Jättes maha stressirikka töö, linnakära, kahepalgelised sõbrad ja kõik muu - see on omamoodi lihtsamat teed pidi minemine. Õigupoolest on igalpool hea olla, kui lubame endal luua seda head tunnet. Hea tundega aga kaasnevad head inimesed, rahuldustpakkuv töö ning misiganes, mida oleme soovinud. Teised inimesed ning nendega suhtlemine on imeline võimalus arenemiseks, iseenda tundmaõppimiseks. Ei ole tingimata vajalik minna metsa elama, ei ole vajalik eralduda teistest inimestest ega jätta maha kõik, mis tundub ebameeldivana - kõik vahendid ja tehnikad on praegugi olemas iseendas, et saavutada kõik, mida oleme soovinud, kui võtta alustuseks vastutus iseenda loomingu eest.  

Päikest ja armastust Teile kõigile! 

Toimetulek sisemise ärrituvusega

Praegusel intensiivsel puhastusajastul tulevad meile ette igasugused väljakutsed, mida me seni oleme eiranud. Kõik kogemuste komplektid on valmis pandud meie teele, selleks, et võiksime maksimaalselt areneda. Mida enam "kannatusi" ja õppetunde meile tuleb, seda suurem on võimalus nendest õppida. Kui muidu tulid õppetunnid kergemalt ning neid oli lihtsam eirata, siis hetkel on kõik palju rohkem intensiivne, nii et tihti võib tunduda, et "halvad" asjad tulevad korraga.

Üha enam tekib juurde inimesi, kes huvituvad spirituaalsusest, loevad vastavat kirjandust ning teostavad erinevaid spirituaalseid praktikaid. Päris alguses on see üsna meeldiv protsess ent universum märkab kõike - sinna kus on sisse voolanud uus informatsioon, saadetakse ka vastavad praktilised harjutused, et uus informatsioon saaks kinnistuda. Seejärel järgnevad erinevad väljakutsed ning tihti võib tabada ennast justkui lainetamas, intensiivsed vibratsioonilised vahetused, mis panevad proovile kõik meie teadmised ning sunnivad iseennast analüüsima.

Paljudel hetkedel kummitab meid siiski madalavibratsiooniline keeris, mis tekitab meis ebameeldiva tunde ja ärrituse. Oluline samm siinjuures on õppida märkama ja teadvustama oma tundmuseid ja mõtteid ning nad enda jaoks ümber defineerima. Esialgu on veidi väljakutsuv oma reaktsioone analüüsida, ent aja jooksul see muutub lihtsalt harjumuseks ja saab loomulikuks. Siinjuures pean üsna oluliseks märgata tundmusi, mis pealtnäha tekitavad meile teised inimesed. Pealtnäha aga seetõttu, et kõik tundmused saavad tegelikult alguse meist endist. Kui keegi ütleb või teeb midagi, mis kutsub meis esile teatava pahameele, on see vaid märk meie endi vibratsioonist. Igasugune negatiivne tundmus on aga madalavibratsiooniline ning sealt suunast ei tule meie poole mingeid positiivseid lahendusi. Mõeldes inimestele ning omadustele erinevates inimestes, on vahel väljakutsuv jääda rahumeelseks, kaastundlikuks ja armastavaks - isegi kui need inimesed saadavad meie suunas negatiivseid reaktsioone. Sellistel hetkedel on oluline tõdeda, et teiste inimeste reaktsioonid on nende omad ning neil ei ole mingit seost meiega. See ei tähenda, et tuleks üleolevalt eirata kõiki inimesi, oluline on mõista, et igaühel on oma tee ning oma valikutele vastav vibratsioon. Vahel tahaks hirmsasti õpetada teisi inimesi, kui pidevalt pealt vaadata nende ennasthävitavaid valikuid. Pole keelatud inimesi suunata informatsioonile, mis võiks teda aidata, aga seejärel tuleks ennast sellest välja lülitada, sest ülejäänu sõltub juba inimesest endast, kas ta seda informatsiooni hakkab ka rakendama. Tähtis on meeles pidada, et igaühel on vaba valik. Mõned inimesed on valmis varem, mõnedel läheb aega natukene kauem - meie ülesanne on käia oma rada ning mitte sekkuda teise inimese õppetundidesse.

Võib-olla natukene lihtsam perspektiiv antud teemale on õppida vaatlema kõiki olukordi ja inimesi topelt. Kui on vestlus inimesega, siis osaleb vestluses 4 teadvust - mõlema inimese ego- ja Vaimne teadvus. Kui ise viibides positiivses vibratsioonis märkame teise inimese egoilminguid, ei tasuks võtta sellesuunalisi reaktsioone tõsiselt, sest need ei ole päris. Leian, et antud suhtumine teistesse inimestesse kasvatab oluliselt kaastundlikkust ning mõistmist. Igasugune pahameel meis endis teiste suunas aga näitab, et me pole sellest kõigest veel hästi aru saanud ning väline ärritus on vaid meie endi peegeldus.Viibides ise negatiivses vibratsioonis me ka näeme enda ümber sarnaseid vibratsioone. Seega, kui teiste inimeste reaktsioonid ja teadvuseseisundid meid enam ei ärrita ja suudame olla nende suhtes mõistvad ja kaastundlikud, siis viibime me positiivses vibratsioonis. Suheldes kellegagi, kes manifesteerib suuliselt vaid negatiivseid tundmuseid, peab ise jääma sealjuures mõistvaks ja teadma, et antud inimene ei viibi hetkel meiega vastavas vibratsioonis ning suhtlus temaga ei ole päris sünkroonsuses.

Mõte, et iga inimene on ühe mündi kaks poolt, leevendab oluliselt suhtumist teistesse. Vaadates kasvõi ühiskonna silmis kõige ebameeldivamaid inimesi, kes on teistele inimestele liiga teinud, võib ka neis eristada erinevaid teadvuseseisundeid. Hetkel, mil inimene saadab korda midagi negatiivset, viibib ta madalas vibratsioonis, seega see pole päris tema. Kui suhtuda nendesse nende madalavibratsiooniliste tegude põhjal, ei ole me päris hästi aru saanud, et see ei ole inimese päris olemus ning seejärel on raske suunata nende suunas kaastundlikkust. Iga inimene annab oma suhtumisega panuse kollektiivse teadvuse kujunemiseks. Kui me võitleme "halbade" inimeste vastu ja räägime neist negatiivsel toonil - kuidas saaks asjad üldse siis positiivsemaks muutuda? Ühiskond on ise loonud paljude inimeste negatiivsed ilmingud  ning situatsioonid, aga me igaüks anname sellesse oma panuse iseenda teadvusega. Tähtis on aru saada, et see, kuidas inimesed käituvad ja suhtuvad, näitab tihti nende endi sisemisi ebakõlasid ning kui keegi tundub meile käituvat ennast- ja teisi hävitavalt, miks mitte mõista, et seal taga on midagi palju enamat? Ning kui me teame, et kellegi paha suhtumise taustal on mingisugused kinnijäänud tundmused, mis inimese loomulikku energiakulgu blokeerivad, siis kuidas me isegi saame siis pahaks pandavalt kellessegi suhtuda?

Leidsin ühe imeilusa mõtte, mis on meile meeldetuletuseks nendel kordadel, kui teised tekitavad meis ebameeldivaid tundmuseid. See sõnum pärineb A. Nekrassov raamatust "Mees ja naine".

"Näen Sind. Näen Sind tõelist. Tean Sind. Tean Sind tõelist.

Armastan Sind. Armastan Sind tõelist.

Sa ei saa mind lollitada. Tean Sind ja seda, kes Sa oled.

Võid teha, mida tahad, kuid oma teadmist Sinu kohta ma

ei muuda. Tean, kes Sa tegelikult oled. Näen Sind ja näen Sind alati.

Sa ei saa kaduda, ei saa peitu pugeda, ei saa kaotada või muuta

oma individuaalsust. Sa ei saa olla see, kes Sa ei ole. Sa võid

käituda nagu keegi teine, kuid Sa ei saa olla see, kes Sa ei ole.

Ma näen alati, kes Sa oled. Mind ei häiri, kui see, mida Sa teed,

ja see, mis Sa oled, ei kattu.

Näen Sind. Näen, kes Sa oled. Mingid teod ei varja minu eest

Sinu tegelikku olemust.

Kes Sa siis oled?

Oled Armastus.

Oled Vabadus.

Oled Rõõm.

Oled Maailm.

Oled Ühtsus.

Sa oled Jumal."

Ärkamine on hävituslik protsess

Inimesed on üles kasvatatud mõttega, et elu lõpeb füüsilise valuliku surmaga. See väide on mitmeti kaheldav- Kas elu lõpeb ikka surmaga? Kas surm on füüsiline? Paljud usundid ning teisedki vaimsema mõttelaadiga inimrühmad on mõtisklenud nende teemade üle mitmeid ajastuid. 

Leian, et surm on universaalne sõna, mis võtab kokku kõik "lõpud". Igale lõpule järgneb ka algus, see on täiesti loomulik seaduspärasus. Millegi surm on ka millegi algus. Seega, kõik sündmused ja suhted, mis elu vältel kord algavad kord lõppevad on justkui lõpmatu elu ja surma ring. Kui me õpime märkama hävingut ja uuestisündi aastaaegade vahetumisel, igapäevastes toimingutes ja mõttetöös - suudame me hinnata elu kõiki aspekte ning elada hetkes. Sellisel viisil tänapäeval õudusttekitav sõna "surm" omandab ilusa varjundi.


Mulle meeldib rääkida iseendaga tegelemisest kui ennast mitteteenivate aspektide suretamisest. Vale oleks öelda, et surma ja elu tuleks eraldada, sest tegelikult nad on üksteisega tugevas seoses. See on nagu üks suur makk, millel on kaks volüüminuppu - ei ole vaja eemaldada surmanuppu, vaid vaiksemaks keerata. Ei ole vajadust likvideerida oma ego, vaid lihtsalt see vaigistada oma olemusega. Elu ei seisne võitluses ebameeldivaga, vaid ebameeldivate asjaolude meeldivaks muutmisel. Ei ole vaja pimedusega võidelda - tuleb vaid süüdata küünal!

Sisemist ärkamist kirjeldatakse tihti kui meeldivat silmiavavat protsessi - tegelikult ta ongi, aga eelnevalt tuleb läbi kogeda psühholoogiline surm. Milles siis seisneb see hävituslikkus? Nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil on inimene oma mõttemustrite sõltlane. Pidevalt harjutades ühtmoodi mõtlemist süvendab see neisse takerdumist. Vaimses mõttes on see ego toitmine (juhul kui mõtted on negatiivsed), füüsilises mõttes on neuroloogilisest aspektist lähtuvalt meie ajuplastika sellega lihtsalt harjunud. Igasugune uudne informatsioon või uus lähenemine olukordadele on alati ebameeldiv. Uute harjumuste ning uutlaadi mõtlemise integreerimine on paras väljakutse igale inimesele, kes iseendaga tööd on hakanud tegema. Siinjuures on oluline täheldada, et kõike on võimalik õppida ja kunagi pole liiga hilja! Vanade sissekulunud uskumuste suretamine toob meie ellu palju väljakutseid ning teste - me kogeme üha enam ebameeldivamaid olukordi - see on justkui universumi eksam, testimaks valmisolekut või jällegi egolõks, et muuta meid jälle mõistuse ohvriks. Mida enam jälgida iseennast kõrvalt, seda raskem on pöörduda tagasi.

Siia vahele lisaksin ühe toreda loo. Jutt pärineb Osho "Ego raamatust".

"Jeesus tuleb linna ja kohe linna sisenedes näeb ta meest, kelle ta ära tunneb. Mees oli pime ja Jeesus tegi tema silmad terveks. See mees jookseb prostituudi järel. Jeesus peatab mehe ja küsib temalt: "Kas sa mäletad mind?" Mees vastab: "Jah, ma mäletan sind ega saa sulle kunagi andestada! Ma olin pime ja ma olin täiesti rahul, sest ma polnud kunagi mingit ilu näinud. Sina andsid mulle silmad. Ütle nüüd mulle, mida ma nende silmadega teen? Need on köidetud ilusate naiste külge."Jeesus ei suuda seda uskuda... ta on vapustatud: "Arvasin, et tegin sellele mehele head, tema aga on vihane! Ta ütleb: "Enne kui sinult silmad sain, ei mõelnud ma kunagi naistele, ma ei mõelnud, et on olemas prostituudid. Aga kuna sina andsid mulle silmad, oled sa mu hävitanud." " 

Jeesus lahkub mehest sõnagi lausumata - pole midagi öelda. Edasi minnes leiab ta ühe mehe täiesti joobnuna rentslis lamamas, ajamas suust välja igasugust mõttetut juttu. Jeesus tõmbab ta rentslist välja ja taipab, et oli kunagi talle jalad andnud. Nüüd aga tunneb ta end pisut ebakindlalt. Ta küsib mehelt: "Kas sa tunned mind?" Mees vastab: "Jah, ma tunnen sind. Kuigi ma olen purjus, ei saa ma sulle andestada, sina häirisid mu rahulikku elu. Ilma jalgadeta ei saanud ma kusagile minna. Ma olin rahumeelne inimene - ei kakelnud, ei mänginud hasartmänge, ei mingeid sõpru, ei mingeid kõrtsis käimisi. Sina andsid mulle jalad ja sellest ajast peale pole ma hetkegi rahu leidnud, et vaikselt istuda. Ma jooksen selle ja teise järel ning lõpuks, kui ma väsin, joon end purju. Sa võid ise näha, mis minuga toimub. Sina vastutad minu olukorra eest! Sa oleksid mulle enne pidanud rääkima, et kui ma saan jalad, tekivad kõik need probleemid. Sa ei hoiatanud mind. Sa lihtsalt tegid mu terveks, minult isegi luba küsimata. "

Jeesus satub suurde segadusse ja lahkub linnast. Ta ei lähe enam edasi. Ta ütleb: "Kes teab, missuguseid inimesi ma veel kohtan." Aga linnast välja minnes näeb ta üht meest, kes üritab end puu külge üles puua. Jeesus küsib: "Oota, mida sa teed?" Mees vastab: "Jälle sina! Ma olin surnud ja sina sundisid mind taas ellu ärkama. Nüüd pole mul tööd, naine jättis mu maha, sest arvab, et surnud ei saa ellu ärgata, ta arvab, et ma olen kummitus. Keegi ei taha minuga kohtuda. Sõbrad lihtsalt ei tunne mind ära. Ma lähen linna ja inimesed ei vaata mulle otsa. Mida ma sinu arust tegema peaksin? Ja kui ma tahan end üles puua, oled jälle sina kohal! Mis kättemaksu sa ihkad? Kas sa ei saa mind rahule jätta? Nüüd ei saa ma end isegi üles puua. Kord ma juba olin surnud ja sa äratasid mu ellu - kui ma end üles poon, äratad sa mu niikuinii uuesti ellu. Sa tahad nii väga imesid teha, et sind isegi ei huvita, kes sinu imede tõttu peavad kannatama!"

Tõde on alati valus kuulata, mõistus loob igasugused illusioonid selleks, et seda eirata. Inimene kogeb suurt vastupanu ja kognitiivset dissonantsi. Sealjuures nähakse halba ka teiste inimeste soovitustes - ego on ohus ja on kaitset suurendanud.

Korraks nähes, et me suudame ennast eraldada mõistuse häälest, on raske seda eirata. See on täiesti normaalne nähtus ja lõksus olemise tunne on samuti täiesti loomulik. Kui ükskord mõista, et see hääl meie peas ei kuulu meile ja me suudame seda kõrvalt jälgida - siis edaspidi on see protsess vaid lõbus näitemängu vaatlemine. Paljud kirjeldavad seda hetke, kui hävituslikku protsessi ja teatud mõttes suremist. Siinjuures on oluline mõista, et sureb vaid meie isikustatud mina-kujund - see on see äratundmine, et me oleme midagi enamat ning see mis alles jääb, on vaid meie puhas olemus. Me saame nii vabaks ja puhtaks nagu vastsündinud. Mida sügavamale enda sisse minna, seda kaugemale saab jõuda - mida rohkem negatiivsust pinnale tuleb, seda lihtsam on seda teadvustada ning suretada. Aja möödudes tahavad negatiivsed energiad välja pääseda - see on justkui puhastumisprotsess - seega, plahvatuslik nutt, nohune nina, lahtine kõht, higistamine ja palavik - need kõik on väljapääsuuksed. Nähes inimesi, kes virelevad ärkamisvaevuste küüsis, lasen neil olla, sest olukorda mugavamaks tehes ma vaid toidan nende ego. Sellisel juhul on hea teada, et on teisigi inimesi, kes on kogenud sama protsessi ning et see kõik on loomulik. Suureks puuduseks tänapäeva ühiskonnas on väheste teadlike inimeste olemasolu. Igal "ärkaval" inimesel peaks olema neutraalne sõber, kes suudaks asjakohast nõu anda.

Kindlasti on oluline aktsepteerida iseennast kui tervikut - tuleb armastada enda füüsilist kui ka vaimset keha. Nad on omavahel tugevas seoses, seega hoolitseda tuleb mõlema eest. Füüsiline aktiivsus on oluline, et paigalseisnud energiad liikuma saaksid. Teadlik toitumine ning toidust saadavate vajalikke ainete olemasolu on oluline võti meie füüsise ning ka vaimse arengu toetamiseks - näiteks on palju erinevaid toiduaineid, toetamaks ajutööd - seega teadlikult toitudes on võimalik kaasa aidata uute ühenduste loomisele ajus. Kindlasti läheb siia juurde ka hingamise teadvustamine ning meditatsioon. Need kõik on toetavad vahendid terviklikuks toimimiseks ning kindlasti on abiks üleminekuprotsessil.

Lisan siia lõppu ka ühe lühikese video, mis annab hea visuaalse pildi mõttemustrite tekkimise kohta.

Pidurdavad ja arendavad suhted

Üks huvipakkuvaim mõtisklusteema läbi ajaloo on kindlasti olnud armastus ning armastajate vaheline suhe. Olen tähele pannud, et enamik inimesi soovib endale kaaslast üksilduse peletamiseks. Loomulikult ei kiputa seda tõde tunnistama, aga nii ta paraku on. Otsitakse alateadlikult kedagi, kes saab meie vead ära võtta, lohutada, olla toeks. Aga seda ma ütlen, inimene on üks laiskloom! Tänapäeva inimesed ei viitsi iseendaga tööd teha, kiire elutempo käigus surutakse tunded alla kuskile hingepõhja ning otsitakse kompensatsiooni või leevendust, egotoitu - kiindumussuhte näol.

Enamik suhteid on loodud ebakindlate inimeste ebarealistlike ootuste põhjal. Paljud inimesed on kasvatatud poolproduktideks, lähtumata sealjuures terviklikust maailmavaatest. Inimene justkui visandab endale mingid kujutelmad ning lootused -ennustab- , aga inimene ei saa elada tulevikus ja selle tõttu tekib suhetesse palju pingeid. Leidnud uue kaaslase, klammerdume me omadustesse, mis kompenseerivad meie enda hingelisi puudujääke. Võiks arvata, et väljend "me täiendame üksteist" on hea, kuid leian, et sellel on ka oma pahupool. Kui kaks poolikut inimest saab kokku, saab küll ühe terve, aga nad mõlemad kaotavad oma ühe poole, sest keskenduvad sellele ühele tervikule, mille nad koos loovad. Elatakse liialt ühises mullis, selle asemel, et arendada enda mulli ning jääda iseendaks ka ühismullis. Kui palju on tegelikult neid, kes unustavad omaenda isikliku arengu, astudes suhtesse? Elatakse vaid suhte säilitamise ja arendamise nimel, selmet tegeleda iseendaga. Inimhing on üsna habras ning oluline on kogeda mitmeid elu õppetunde, et saada vaimselt tugevaks. Teisisõnu võiks väita, et suhtesse astumine võib pidurdada indiviidi arengut. Endaga sarnase ja mõistva-lohutava partneri leidmine tundub küll parim variant, aga see võib teha ka üksteisest sõltuvaks - oodatakse mõistmist, toetust, kaitset ning üksi olles on raske hakkama saada.

Öeldakse, et sarnane tõmbab sarnast. Täpselt nii see ongi, kuid see ei tähenda, et kokku saavad sarnased inimesed. Kui inimene on mingi teatud vibratsiooniga, kutsub ta enda ellu sarnase vibratsiooniga inimese. Olles pidevalt negatiivses vibratsioonis, tõmbame me endale ligi negatiivseid sündmusi, mis on tegelikult vaid iseenda peegeldus. Viibides positiivses vibratsioonis, kutsume sellega ellu positiivseid sündmusi ning suudame näha positiivsust ka teistes. Kõik algab iseendast. Universum töötab alati meie kasuks, seega on väga oluline jälgida oma mõtteid, sest me saame täpselt seda, mida me soovime või mis meile hetkel vajalik on. Pidevalt hirmul olev inimene võib kutsuda enda ellu inimese, kes on kartmatu - see on õppetund, mille me ise enda mõtetega endale ligi tõmbame, et teise inimese pealt õppida. Ettetulevad väljakutsed on eranditult alati sellised, mis meil parasjagu vaja on. Neid peab õppima armastama, sest kõik raskused on vaid selleks, et meile midagi õpetada.

Mõtisklusi on tekitanud ka erinevate sobivuskalkulaatorite ja horoskoopide temaatika. Üldjuhul ikka loodetakse leida keegi, kellega oleks klapp ka tähtede jms järgi. Aga milleks? Kas inimesed ehk liialt kardavad väljakutseid? Võib-olla liiga kergekäeliselt loobutakse igasugustest katsumustest, mis suhtes ette võivad tulla. Loodetakse midagi mugavat. Mainisin ennemgi, et inimene on laisk. Otsitakse mugavat elu, mugavat suhet lepliku kaasaga, et ei peaks liigselt pingutama mugavustsoonist väljumiseks. Kas seda nimetatakse siis armastuseks ja üksteisevaheliseks austuseks? Igasugused erimeelsused ju vaid õpetavad meile erinevaid lähenemisnurki ning erinevaid omadusi. See on see koht, kus inimestel tekib tavaliselt egokonflikt, minnakse kaitseseisundisse ning süüd nähakse kõikjal mujal. Süüdistamiste ning konfliktide tekitamise asemel võiks hoopiski vaadata iseendasse ning kaaslane peaks igati toetama seda sisevaatlust, jagades asjakohast kriitikat ja esitades väljakutseid - mitte lohutades või eemale tõmbudes. Inimene austab teise inimese arengut, püüdes välja tuua kõik allasurutud emotsioonid ja hirmud, olles täiesti aus teise vastu. "Tunnen ärritust sellepärast, et sa tegid midagi või ütlesid kuidagi või jätsid miskit tegemata, aita mul välja uurida, kust see ärritus pärineb", selle asemel, et "Ma olen ärritunud sinu pärast". Teine inimene on meile peegliks,  igasugune väline ärritus aitab meil õppida iseenda kohta.

Ning mis puutub sobivustesse, siis sellel ei ole mingit tähtsust. Lihtsamini saab alati, aga kas lihtsamini on kõigile nende arengus kasulikum? Iga inimene peaks võtma vastutuse iseenda ning enda puuduste eest. Need on igaühe isiklikud arenguküsimused, mida lahendama peab igaüks ise. Kellegi teise kaela probleemide viskamine on egoistlik ja vastutustundetu. Igaühel on eelkõige käia oma rada.

 Tihtipeale pidevate probleemide esinemisel loobutakse suhtest ning otsitakse kedagi sobivamat. Inimesed ajavad taga täiuslikkust, aga täiuslikkust pole olemas. Seega põgenetakse probleemi või teatud omaduste eest, mis neile ei sobinud. Paraku õppimata õppetund alati kordub ning järgmises suhtes kajastuvad samad probleemid või leitakse samade omadustega inimene. Kui õppetund ei kajastu suhte näol, leiab ta mõne muu viisi. Sellel kõigel on oma võlu - nähes pidevalt korduvaid omadusi, sündmusi, probleeme - tundes ära seda mustrit, on võimalik jälile jõuda oma sisemisele probleemile ning hakata sellega tegelema.

Tihti öeldakse ka, et vastandid tõmbuvad. Vahel mõistus ei pruugi aru saadagi, miks mõne inimesi vastu on tugev tõmme, kui muidu midagi ühist ei ole. Looduses, inimeses toimub pidev areng - elu seisneb õppimises ja arenemises, sellisel viisil toimib ka meie geneetika - parimaks arenguks on vaja kokku viia erinevad isendid, et saaks sündida midagi uut. Kahel sarnasel ei ole midagi uut õppida, nad saavad vaid üksteist toetada ja mõista. Vastandlikkuses peitub õppimine ja areng. Kõikjal elus esineb kahesus ja vastandlikkus: pimedus-valgus, rõõm-kurbus - oluline on ühendada nad tervikuks, mitte eraldada nad üksteisest.  Kajastub ju selline harmoonia ka kuulsas yin-yang sümboolikas.

Kui lisada siia teemasse sõna "armastus", ei sobi ta antud konteksti. See, mida tänapäeva inimesed peavad armastuseks, ei ole armastus. See on klammerdumine, vajadus, omandihimu ja vangla. Armastus sünnib alati iseendas, õigupoolest see on alati olemas olnud, see on lihtsalt paljude egokihtide all peidus. Kui inimene ennast ei armasta, ei suuda ta ka armastada kedagi teist. Seepärast tänapäeva suhted nii probleemsed ongi, sest otsitakse armastust teiselt inimeselt. Luues armastuse illusiooni, on see vaid kompensatsioon iseenda puudustele. Puhas armastus on tõeline vabadus, see ei vaja teist inimest enda kõrvale. Seda saab jagada teistele inimestele, kui enda armastuse "anum" hakkab niiöelda üle ajama, siis see armastus voolab ka teisele. Kui teine kõrvalt ära kaob, armastus jääb ikka alles. Klammerdussuhte puhul oleksime me õnnetud, kui teine kõrvalt kaob. Seepärast ongi armastus tõeline vabadus. Pole olemas probleeme ega klammerdumist, need on vaid mõistuse illusioonid -  armastusepuudus ja egokonfliktid - ja selle kõigega tegelemiseks on vaja vaadata vaid iseendasse.

Väljakutsed on õppimiskohad

Vaadeldes inimesi ning tehes sealjuures ka sisekaemuslikku tööd iseendaga, olen jõudnud punkti, kus sooviksin lähtuvalt enda kogemustest kui ka teiste inimeste kogemustest anda mõningaid hoiakuid, kuidas tulla toime erinevate väljakutsetega, mis elu meile saadab.

Kõiksugused raskused, mis meile ette tulevad, on selleks, et me õpiksime nendest. Raskused tulevad kas nö "tellimise" näol, kui soovime mõnda muutust enda ellu või tulevad nad selleks, et meid milleski testida. Inimene saab alati nii suurt kogust raskust ja kannatusi, nagu tal parasjagu vaja on. Arvestades sellega, et me ise loome enda reaalsust vastavalt sellele, kuidas me kõigesse suhtume, siis igaüks tekitab endale ise seda koormat, mida ta siis kandma hakkab. Isegi kui positiivselt visualiseerida muutust enda ellu, võib tulla tohutu raskus kaela, et õpiksime väärtustama olemasolevat situatsiooni, ilma muutust tahtmata. Paraku on nii, et inimestel on vaja sündmuskohalt koguaeg põgeneda, alati tundub kuskil mujal olemine palju parem ning lohutame ennast pidevalt sellega, et kui mingi asjaolu muutub, siis muutume ka ise. Tegelikult algab kõik meist endist - muutes enda hoiakut, muutub ka meid ümbritsev reaalsus. Muutes enda hoiakut ning nähes kõva vaeva, et näha asjade positiivsemaid külge, võib märgata, et mitte miski pole muutunud. Järelikult pole me oma suhtumist veel muutnud. Kõiksugused erinevad raskused on alati millekski vajalikud, selleks et avaksime enda silmad. Nii kaua kui me ei pinguta ning ei tee tööd iseendaga, siis ei muutu ka midagi. Uskumatu kui see ka ei tundu, kõiges leiab midagi positiivset. Ja igasugused õppetunnid, mis meile teele tulevad, on meie edasise arengu jätkuks hädavajalikud. Loomulikult on kõigil õigus lükata eemale õppetunnid, leides lohutust ja abi ning tulla kuidagimoodi raskest situatsioonist välja, aga varem või hiljem tuleb seesama õppetükk tagasi. Ta ei pruugi tulla samas kontekstis, aga tulemata ta ei jäta.

Rääkides väljakutsetest seoses inimestevaheliste suhetega, on oluline mõista, et igaüks on väga ainulaadne ning omab vastavalt isiklikule arengutasemele ning kogemustele enda seisukohta ning peale suruda arvamusi ning erinevaid vaateid on vale. Iga inimene omab mingit informatsiooni ning vaatenurka, mida meie ei tea ning kõikidelt keerulistelt inimestelt ning nendega tulenevatest konfliktidest võiksime me kaasa haarata maksimaalse kogemuse, asetades end korra teise olukorda, seejärel olla enda nahas. Õppides tundma erinevaid inimesi ning erinevaid hoiakuid, suurendame me enda teadmistepagasit, mis aitab meid meie endi arengus edasi. Tegelikult iga asi, mis meid teiste puhul ärritab, on märk sellest, et viga on meis endis. Teised on vaid peegeldajad ning mis iganes probleemid lähtuvalt teadvusetasandist teistel on - need on selle inimese probleemid. Teiste paha tuju on teiste oma, meie ei tohiks lasta ennast sellel mõjutada ega seda kuidagi isiklikult võtta. Selle asemel, et teisi inimesi pidevalt kritiseerida, võiks mõelda enda peale, miks see kellegi mingi teatud omadus meid ärritab ning kui juhtuvad kokku inimesed, kes teadlikult oskavad ennast analüüsida, ei saa tekkida mingeid lahkhelisid, alles siis saavad inimesed olla üksteisele päriselt toeks. Mitte toeks, et leevendada raskusi, vaid toeks isiklikul vaimsel arengul.

Igaüks omab oma isiklikku pagasit, mis sisaldab uskumusi ning õppetunde, mis on teda elus edasi viinud või tagasi hoidnud ning just selsamal põhjusel ei tohiks kellegi karikat hakata ka tühjendama. Inimesed otsivad abi ja leevendust, vaevlevad erinevate emotsioonide kütkeis - aga mõelgem nüüd - kui leevendada miskit moodi nende olukorda, kas nad siis õpivad sellest olukorrast ise välja tulema?   Mida varem peavad inimesed ise hakkama saama, seda paremini saavad nad edasiste situatsioonidega ise hakkama. Sama suhtumist tuleks arvestada ka laste kasvatamisel. Mida enam laps loodab iseendale ning mitte välistele mõjutustele, seda iseseisvam ja edukam ta on. Loomulikult, lapsevanemad peavad toetama oma lapsi, aga areng ei ole kunagi kerge, seega laskem lastel läbi põdeda erinevaid olukordi ning mitte leevendada igat emotsiooni, mis nende poolt tuleb. Rääkides inimestest, kes on omadega raskustes ning sellest, et peaks nad omapead jätma, tuleb siiski olla hoolikas ning arvestada alati erinevaid asjaolusid, mis inimest puudutavad. Ei saa eeldada, et kõik inimesed õpivad oma raskustest. Paljud inimesed on läinud väga sügavale oma mõttemallidega ja näevad lahendusi vaid suitsiidi näol. Sellised inimesed on väga pimestatud enda tundmustest ning tuleb olla ettevaatlik nendega suhtlemisel. Nad on loobujad ja nende mõtlemist on väga raske kuidagi muuta. Tõsi, keegi teine ei saagi nende mõtlemist muuta, see peab tulema enda seest. Igaüks loob ise enda reaalsust ning kõik on meie endi kätes, et kõike muuta. Kas inimene vastavalt infole ka toimib või ei, pole tegelikult meie asi. Me võime näidata suunda, aga muuta me ei saa midagi. Igal inimene vastutab ise enda elu eest.

Pealtnäha positiivsed ja muutuseks küpsed inimesed võivad kogeda enneolematut frustratsiooni, kui mitte miski ei lähe nii nagu ideaalis võiks minna. Iga kord kui me oleme midagi uut õppinud, tuleb meile test, mingisugune väljakutse, mille põhjal selgub, kui hästi me ikka eelnevat infot valdasime. Väga võrreldav koolisüsteemiga - me õpime ning hiljem meie teadmisi kontrollitakse. Täpselt samal viisil toimub ka elu. Kui me mõtleme, et kõik on nii halb, siis me saame vastavalt sellele, mis meil parasjagu on vaja õppida, juurde halba, et väärtustada eelnevat halba, mis ei pruugigi enam tunduda nii halb. Võime saada ka midagi head, mis näitab, et kõik ei olnudki nii halb. Kui me õpime ükskord ära tundma igat õppetundi, mis meie ellu tuleb ning võtta seda kui õppimiskohta ning kui võimalust midagi parandada, siis ei tundugi maailm nii kõle paik ,kus elada. Kui me oleme valmis, siis tuleb palju tõkkeid ette, et kontrollida meie valmisolekut ja me peaksime rõõmuga võtma vastu kõiksugused takistused, mis teele tulevad. Kui me suudame kõik raskused hoolimata kõikidest ebameeldivatest asjaoludest ületada, siis me oleme saavutanud vabaduse. Sellisel viisil saab ümberprogrammeerida kogu enda mõtlemist ning võtta kõiki takistusi kui õnnistusi ning arengukohti. Sel hetkel, kui raskused meid enam ei häiri, oleme me piiranguteta ning sõltumatult vabad.

Väga paljuski sellest, mis meile tuleb, tuleneb meie endi suhtumisest ja vibratsioonist. Õigupoolest võiks öelda, et me saame kõik, mida me tahame siin elus ja kui saabub see hetk, kui me tõdeme seda asjaolu, alles siis saame elu maksimaalselt ära kasutada - olla ise oma reaalsuse arhitektideks.

Ignoreerimise põhjus - kognitiivne dissonants

Inimene on sellisel viisil ülesehitatud, et kõike, mis võiks mina-pilti ning mugavustsooni kahjustada, tõrjutakse. Inimesel on peal teadvustamata kaitsemehhanismid, mis hakkavad toimima, kui uuel infol on potentsiaal muuta uskumusi ning hoiakuid. Tavaline kaitsereaktsioon on eitamine, ignoreerimine, eneseõigustamine ning süüdistamine. Areng seisneb alati muutuses, kuid inimene ise võitleb selle muutuse vastu. Mugavustsoonist väljatulek on paras katsumus ning paljudel võib see väga kaua aega võtta. Palju lihtsam on elada nö roosade prillidega, kellegi loodud maailmas ja kui peaks tulema keegi, kes ütleb, et see maailm on võlts, siis käivituvadki kaitsereaktsioonid, maha-tegemised, süüdistused.

Tunnetuslikku ebakõla, mis inimestes tekib, nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks. See on 1957. aastal L. Festinger`i  poolt välja pakutud sotsiaalpsühholoogiline teooria, mis põhineb ideel, et inimesed eelistavad olukorda, kus nende uskumused on kooskõlas nii üksteisega kui ka oma käitumisega. Dissonantsi ehk ebameeldiva ebakõla leevendamiseks muudetakse oma hoiakuid ja uskumusi, et nood oleks omavahel kooskõlas. Dissonants tekib ka uue informatsiooniga kokku puutudes, mis võiks justkui kahjustada inimese väljakujunenud mina-pilti ja uskumusi. See põhjustabki info ignoreerimise - inimene loob endale võltsillusiooni, loob valepildi selleks, et mitte väljuda oma mugavustsoonist. Ühel hetkel, kui inimene ei suuda enam tõde vältida, siis on ebamugavustunne eriti suur. Sellega seoses hakkab toimuma spirituaalne ärkamine, mis samuti ei ole lihtne protsess.

Lapsed on ühed ilmekamad tegelased, kes otsivad kergeid lahendusi, vähedamaks dissonantsi. Küsides emalt/isalt miskit head ning kuuldes, mida nad eelnevalt peavad ära tegema, väidavad nad, et "isu läkski juba ära", seega nad muudavad oma uskumust selleks, et vähendada dissonantsi kergemal viisil.
Kognitiivne dissonants tekib ka siis, kui me kaitseme loomi ning võitleme nende õiguste eest ning samal ajal sööme lihatooteid. Selle teadvustamine ning selle peale mõtlemine tekitab meis sisemist ebakõla, mis ongi kognitiivne dissonants ning seejärel hakkame otsima õigustust enda käitumisele või siis muudame oma uskumusi.

Tegelikult see kõik tähendab seda, et kusagil sisimas me tabame ära, mis on tõene ning mis on väär. Me saame aru, et maailmas on lood väga halvad, seda enam, et sellest räägitakse koguaeg. Tõde on valus kuulata, palju lihtsam on seda ignoreerida või veel hullem - selle vastu võidelda. Miks see info meile külge ei hakka ning miks me midagi ei muuda? Sest see on ebamugav tunne. See on vana mõtte- ning käitumismustri lõhkumine, mis nõuab palju tööd ja aega - lihtsam on ju käia vana rada pidi, tarbida vastutustundetult, töötada enamik aega selleks, et puhata mõned tunnid ning taaskord tööle minna. Sellist informatsiooni on raske tunnistada ning veel enamgi - muutuda on raske. Lihtsam on ennast veenda, et "elu ongi selline". Kas sellistest zombistunud inimestest meie ühiskond koosnebki? Kui jah, siis sellisel juhul on vaja kiiresti suurendada dissonantsi ehk siis äratada inimesi või teeb sõda oma töö "suurpuhastuse" näol.

Allikad:
http://www.utwente.nl/cw/theorieenoverzicht/theory%20clusters/interpersonal%20communication%20and%20relations/cognitive_dissonance_theory.doc/
http://changingminds.org/explanations/theories/cognitive_dissonance.htm
http://arengutugi.com/2013/05/20/kuidas-me-endale-valetame/

Understanding vs Overstanding

...ehk siis tõlgituna oleks see arusaamine(under-stand otsetõlkes all-seismine) versus üle olemine(ülal-seismine)? Kui sa oled laua all, sa laskud alla ja vaatad alt ülesse, kuid kui sa oled laua peal - sa näed kõikidest situatsioonidest üle ning mitte vaid ei mõista, sa totaalselt omandad kogu olemasoleva info.

Internetiajastu pakub meile tohutuid võimalusi leidmaks misiganes informatsiooni. Reaalsus ning kogemused/vaatlused on aga näidanud kurba tõdemust, et inimesed küll uurivad, loevad ning räägivad, et nad saavad aru ning mõistavad, aga nad ei omista endale seda infot ning ei rakenda. Piltlikult öeldes keerlevad meie ümber pidevalt infomullikesed, paljudest nendest oleme me teadlikud, mõnda neist ei ole me veel märganud. Me vaatame infomullikesi, me näeme, mis seal sees on ning vaatame järgmist mullikest. Me loeme raamatut, me vaatame televiisorit, me jälgime huvitavaid dokumentaale, me räägime, kirjutame ning surfame internetis - näiliselt. Me ei ole harjunud võtma infot endasse, laskma neilsamustel infomullidel sulanduda meie sisse. Saama osaks meist endist! Tegelikult saab overstandida kogu infot, kõiki inimesi, misiganes situatsioone, struktuure ning mateeriat. Viga peitub siin pealiskaudsuses ning lahenduseks on vaatlus ning fokuseerimine.

Overstandimine toimub siis, kui sa suudad olemasolevat infot rakendada ning vastavalt vajadusele muuta. Understandimine on oskus sõita autoga, overstandimine on oskus autot ehitada, et seda terviklikult mõista. Nende kahe mõiste vahe seisneb selles, et arusaamisel me oleme operaatorid, me võtame vastu infot, me edastame infot. Üle olemisel me oskame olla loojad. Understandimine teeb tööd, aga Overstandimine oli see, kes kirjutas äriplaani.Selliseid sarnased näiteid võiks tuua sõnapaaridel haridus-haritus, ülikool-elukool ning teadmine-tarkus. Understandimine on tore, uute teadmiste kogumine (ühtlasi ka ennast ülitargana tundmine), overstandimine on aga ebameeldiv tõele näkku vaatamine - see protsess ei ole sugugi meeldiv.

Situatsioonidest ning esitatavatest küsimustest ja probleemidest üle olemine nõuab aga ego kaitsemehhanismide lõdvakslaskmist (ego-collapse), ainult vaid siis saab tulla peale uus info ja arusaamine. Ülim mõistmine on oskus vaadelda situatsiooni kehaväliselt. Me oleme harjunud ennast karistama ning ennast süüdistama, me alahindame iseennast ning oskust asjadest aru saada. Me kõik oleme sisimas loojad ja geeniused, absoluutselt kõik on õpitav - põhiline mure seisnebki selles, et me rahuldume tavapärase arusaamisega (või siis lükkame arusaamisegi edasi, arvates, et me ei oska ega saa aru sellest, nö "see on tuumafüüsika mu jaoks" - ehk siis totaalne eitus ja vältimine), arvates et me teame juba piisavalt palju. Me võime lugeda üskõik kui palju spirituaalset kirjandust, vaadata suurel hulgal õpetlikke ning harivaid videosi, me võime ka imiteerida ja püüda "olla keegi" ning arvata, et me oleme kuskile valguse poole teel. Overstandimine on oskus asetada ennast kõrvale ning vaadelda olukorda eemalt, ilma igasuguste eelarvamusteta ning haaramata sinna tundeid.  Kõige selle väljendus, mis näitab, et see kõik on vaid näilisus, peitub meie viljades ning emotsioonides. Kui me teame midagi ning ei rakenda seda, siis me tegelikult ei saa sellest üldse aru. Sellist tõde on küllaltki raske neelata, eriti neil inimestel, kes on paljulugenud ning haritud. Kui me ei suuda oma teadmisi rakendada, siis me petame iseennast. Samamoodi võib igaüks anda välja raamatuid, võib läbi viia igasuguseid seminare ning tutvustada oma teadmisi, aga see ei ole üldse oluline. Põhirõhk on ettenäitamisel. Kui sa elad oma tõekspidamiste järgi, siis sa overstandid oma tõekspidamisi. Suur vahe on selles, kas sa tead oma rada või sa käid oma rada.

Tegelikult praegune infoajastu annab meile võimaluse katsetada enda teadmisi. See on üks korralik eneseületuse proovikivi. Näiteks, me teame, et alkohol on kahjulik inimesele, aga mida me teeme? Me teame, kuidas toituda tervislikumalt, kuidas peaks õigesti lapsi kasvatama.  Me teame nii nii palju, aga ei kasuta pea midagi. Me oleme sõltlased, valede mõttemustrite sõltlased ning kardame nendest lahti lasta. Ning see ongi meie kõige suurem hirm -  lahti laskmine.


Allikas: http://www.urbandictionary.com/define.php?term=Overstand

Eripäradega arvestamine - unemustrid

Üks tänapäevane mureküsimus on programmeerimine. Inimeste (robotite) kasvatamine ühtse mõõdupuu järgi, mis siis ilustavalt on võrdsustatud võrdsusega ehk me saame kõike sama palju, kui teisedki. Tõepoolest, me kõik oleme võrdsed, sest me kõik oleme üks ja seesama - õigupoolest me kokku moodustame terviku. Iga tervik koosneb erinevatest osadest -  mõnel inimesel on natukene suurem protsent loovust, mõnel natukene väiksem protsent praktilisust, need kokku ühendades saab perfektse koosluse, mis üheskoos on sajaprotsendiliselt produktiivne. Lihtsamalt öeldes - üheskoos oleme me tugevamad.

Arvestades inimeste eripärasid ning omadusi, saab paremini luua sobivad tingimused, et maksimaalselt kasutada oma võimeid. Kuidas teada enda eripärasid ja toimimismehhanismi, sellele annavad vastused erinevad süsteemid, mis selle tarbeks on loodud. Õigupoolest loodud ei ole midagi, see on avastatud, kuid on alati olemas olnud. Kõige paremini kodeerivad inimest lahti numeroloogia, mida ma enamjaolt oma praktikas kasutan ning Human Design - universaalne süsteem, mis on paljudest erinevatest süsteemidest kokku sünteesitud. Sellest ma kirjutan teinekord.

Tuleksingi tagasi selle juurde, et iga inimene on ainulaadne. Seega kuidasmoodi saab mõõta inimese väärtust ning oskusi ühtse mõõdupuu järgi? Kõige lihtsam ning levinum näide on ilmselt kool, kus meile õpetatakse ühesuguseid asju ning hinnatakse samasuguste kriteeriumite järgi. Praeguses süsteemis peame me toimima nii nagu ühiskond on kokku leppinud, kuid eks ühiskond algab indiviidi tasandilt - jätan siia ruumi positiivsele võimalikkusele.

Leidsin huvitava artikli alternatiivsetest unetsüklitest ning koheselt seostus see erinevate energiatüüpidega. Inimeste vajadused parimaks toimimiseks on erinevad, unisena ja väsinuna on inimene vähem produktiivsed - seega, miks mitte teha väike unepaus?

Tavaline programmeeritud inimene on monofaasiline magaja. Uni kestab keskmiselt 7-10 tundi, kõik unefaasid läbitakse korraga ühe jutina, pärast mida järgneb pikalt tegutsemine kuni uue magamisajani. Kindlasti sobib see unetüüp paljudele energiatüüpidele, nad ei väsi päeval ära ja suudavad end pidevalt tegevuses hoida. Alternatiivina on soovitatud tsüklit, milles on päevasel ajal nn siesta , lõunauni. On leitud, et see unetsükkel ei ole mitte ainult tervisele kasulikum, vaid see parandab ka meeleolu, leevendab stressi, mõjub soodustavalt õppimisvõimele ning kognitiivsele arengule. Samamoodi - õnneks- toimivad ka lasteaiad. Alternatiividena on pakutud välja veel mõned tsüklid:  Everyman Sleep, Dymaxion Sleep ja Uberman Sleep. Kõikide nende tsüklite põhimõte on see, et inimene saaks efektiivsemalt rahuldada oma unevajadused, suudaks paremini toimida ning magaks kvaliteetsemat ning kasulikumat und.

Ainuke AGA, rakendamaks enda jaoks sobivaimad unetsüklid parimaks toimimisviisiks on see, et süsteem ei toimi nii, nagu igaühele vaja oleks.  Enamik käib tööl etteantud kellaaja järgi ning me ei saa valida endale uneaega. Mida siis teha? Kellel vähegi võimalust, sättige enda uneaega, looge ise endale töökoht(leidke mõttekaaslased ja küll kõik juhtuma hakkab), reguleerige ise enda puhke- ja uneaega ning elage produktiivselt, õnnelikult ja stressivabalt!

Allikad: 

http://www.polyphasicsociety.com/
http://www.collective-evolution.com/2013/07/13/alternative-sleep-cycles-7-10-hours-is-not-needed/

Enesepetmise kunst

Praegusel ärkamisajastul puutuvad inimesed kokku erinevate infovoogudega - palju infot blokeeritakse, osa võetakse omaks. Tahaksingi rääkida sellest "omaks võtmisest" ning arusaamise võimest.

Kuna info levib igasugu kanalitest praegu üsna intensiivselt, nii tahtlikult kui ka teadvustamatult, siis kuulen inimesi ütlemas "ma tean" ja "ma saan aru".  Need on kõige tüüpilisemad mõistuse käsklused, ignoreerimaks tõde. Midagi päris teada ning päriselt mõista on väga raske ning nõuab süvitsi tegelemist. Kõike ei saa teada - tegelikult me teame üsna vähe. Igasugune "ma tean juba" on ignoreerimine. Hirm ja kaitse - need on ego ülesanded ning mitte meie olemus.Me tegelikult vaid arvame, et ego kaitsemehhanismid meid tegelikult kaitsevad. Tegelikult need segavad meid olemast nii nagu me päriselt oleme.  Mõte võib olla päris ning võib olla ka võlts. Kindlasti üks mõõdupuu on mõttele vastav tegutsemine. Kui sa räägid ja ei tee nii, nagu sa räägid, siis sa oled võlts.

On inimesi, kes ütlevad, et nad on ärkamas. Uued teadmised on igati teretulnud ning toredatest asjadest rääkimine kiirgab kindlasti positiivset vibratsiooni, kuid see kõik erineb tõelisusest. Kindlasti on igaühel omad etapid, läbimaks praeguse aja protsesse, kuid ilma sünkroonse toimimiseta on see enesepetmine. Ei saa panna otseselt pahaks - kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega - mõne inimese enesepetmine ongi ehk vajalik sellele inimesele, et tõeliselt mõista väärtuste olemust. Samas - kui maailm magab, kas siis on keelatud maailma äratada? Aga kuidas äratada kedagi, kes arvab, et ta on ärkvel?

Mida ma tahan selle kõigega öelda? Ärkamisaja mõistet saab ära kasutada. Inimesed omistavad endale infot, mida nad ei adu ja langevad seega veelgi sügavamasse unne. Info mõistmine ei tulene vaid lugemisest, kuulamisest, vaatamisest - info tuleb tunnetades kogu seda universumit osana iseendast. Teisisõnu on tegu ISEolemise ning mina-pildiga. Võibolla meile meeldib mõelda, et "jei, ma elan ärkamisajal ja olen spirituaalne hing, kes on ärkamas", aga kas see ka reaalses elus (reaalsuse mõiste on multidimensionaalses mõttes) on harmoonias iseendaga?

Inimesed kaovad ära vahepeal. Vahel on tunne, nagu räägiks kellegi teisega. Ehk on tegu reptiilolemusega või on ego see, kes kõige enam sõna saab võtta. Tegelikult just nii see ongi. Mõistuse mängud. Üks asi on see, kui palju meie mõistusega manipuleeritakse ning pannakse meile mõtteid pähe, hoopis teine asi on see, kuidas me ise(meie ego, mina-pilt) endale(päris-minale) paneme pähe mõtteid. Kõik on meis endas olemas - meie suurim vaenlane ning meie suurim õnnistus. Kõiksugu probleemid, mured, kannatused, nauding, õnn, elurõõm - see kõik on meist sõltuv. Ja kui ma kuuleks vastukajaks ükskõik millist halavat nooti, kui masendav kõik on - siis jällegi on tegu ühe tüüpilisema mõistuse trikiga.

Täpselt sellisel viisil on meisterlik mõistus hakkand ära kasutama ärkamisaega. Ta justkui näiliselt võtaks vastu informatsiooni, aga toimiks edasi endisel manipuleerival viisil. See on juba kõrgem pilotaaž. 

Mantra ja mandala - inimhinge häälestajad

Ma lähtun sellest, et lugeja on kursis asjaoluga,

et absoluutselt kõik - inimesed, loomad, värvid, muusika, pildid, sõnad, esemed - kogu mateeria ning vaimsus taandub energiale.Tegelikult on selline asjaolu teada juba füüsikatunnist.

Kõikjal on energia, võnked ning vibratsioonid.

Inimesed, kes elavad negatiivse häälestusega, omavad madalamat vibratsiooni. Positiivsed ja teadlikud inimesed elavad kõrgema vibratsiooniga. Kord juba teadlik inimene saab oma vibratsiooni "expandida", kasutades selleks kuulmist ning nägemist. 

Ilmselt ei ole suurt tolku vaadata mitteteadlikul inimesel tühjalt mõnda mandalat, mõistmata, mida see endas sisaldab ning samamoodi võib tunduda veidrana iidsete budistlikke mantrate kuulamine, tajumata iga silbi vibratsiooni. Aga kui ei proovi, siis vast teada ei saa, eks?

Mantrad on iidsed sõnad, silbid, laused, laulud - sõnaväel põhinevad vibratsiooni tõstjad. Mantrate kuulamine ning kaasa laulmine on kontakti saavutamine iseenda ning kõige muuga iseenda ümber, kogu universumiga. 

Kuulsaim mantra on "OM", mida ilmselt iga inimene teab, aga samas ei mõista, mis see tegelikult ongi.

Soovitan Ong Namo (Laulja Snatam Kaur on päris hea mantralaulja!), Ra Ma Da Sa on tõsiselt heade võngetega ning universaalne Om Mani Padme Hum on nii universaalne, et sobib kaasa laulmiseks ka lastele (minu pea viieaastane laulab kaasa küll minuga).  

Et mõista, mis on sagedus, vibratsioon ja võnge - soovitan vaadata selliseid videosi:

• http://www.youtube.com/watch?v=o0gBoV0ygJc
• http://www.youtube.com/watch?v=wvJAgrUBF4w
• http://www.youtube.com/watch?v=IF_rorl5LRQ

Absoluutselt kõik, mida me teeme, mõtleme, näeme, ütleme.. absoluutselt kõigel on oma vibratsioon ja ainult meie ise vastutame enda heaolu eest, olenevalt sellest, millisel sagedusel me viibime oma mõtetega. 

Loe lisaks!

http://www.joogaklubi.ee/mantrad

http://www.spiritvoyage.com/blog/index.php/10-reasons-to-chant-on-the-benefits-of-mantra-meditation/

Mandalad on energeetilised pildid (ümmargused üldiselt), üldjuhul korrapäraselt geomeetrilised ning harmoonilised. Nad võivad sisaldada endas paljusid energeetilisi sümboleid. Üldjuhul kujutatakse mandalates mingit korrapärasust universumis või universumit ennast. Mandalaid vaadates soovitan guugeldada sõnapaari: sakraalne geomeetria või  - "sacral geometry" annaks ilmselt arvukamaid tulemusi. Iga värv ja kujund on omavahel harmoonias ning vibreerib kõrgeimal võnkel. Ma võiksin kirjutada pikalt laialt, mis on elupuu ja elulill, aga mulle meeldiks rohkem, kui teised uuriksid ise selle kohta. Kui üks saab pihta sellele, siis tagasi enam vana elu juurde ei saa nii lihtsalt, kui just ennast petta ei oska. Mandalaid on kindlasti erisuguseid - temaatika ampluaa on väga lai. Igaüks on võimeline ise tegema mandalaid, vastavalt sellele, mis talle hetkel kasulik oleks. Mandalate värvimine ning vaatamine on väga teraapiline tegevus. Mandalaid luues on võimalik neisse energiat sisse laadida, nende looming on meditatsioon. Internetiavarustes on saadaval palju prinditavaid mandalaid lastele värvimiseks - suurepärane teraapia lastele.

Ma ütleksin lõpetuseks nii, et mantrad ja mandalad on nagu kiirendajad ning võiksid kindlasti olla meie elus palju aktiivsemalt, kuid eelkõige on meil loodus - mets, päike, meri, linnulaul, merekohin, taevas, rohutirtsud - see kõik on vibratsioon ning meil kõigil käeulatuses - "kui vaid leiaks seda aega, et mere äärde või metsa jalutama minna..." on kahjuks see, mida peab tihti kuulma.

Ajukeemikute kuriteod

Statistiliselt on psühhiaatriakliinikutes viimaste aastatega depressiooni- ning muid häireid põdevate inimeste arv suurenenud. Ühelt poolt on see hea, teiselt poolt aga negatiivne - riigi seisukohalt.

• "Rohkem inimesi on hakkanud teadvustama ja mõistma enda haigust ja saavad end lõpuks ravida"
• "Kui palju on ikka psüühiliste häiretega inimesi..." 

Meile söödetakse ette sümptomeid ning põhjendatakse kõike erinevate diagnoosidega. "Sa ei ole imelik, sa oled lihtsalt psüühiliselt haige ning vajad ravi". Meilt võetakse ära igasugune eripära ja pistavad meid kõiki ühe mõtlemissuunaga kasti.  Kuna inimesed on segaduses ning otsivad mingitki toetust oma tunnetele, nad haaravad kinni ettesöödetud informatsioonist ning omistavad endale haigusi, tundes end seeläbi  normaalsena, teades, et haigus on vaid mööduv faas. Kui me mõtleme kõik ühtemoodi ning elame ühesuguse programmi järgi, kas siis üldse saab ühiskonnas olla mingit arengut?

Sertraliini (Zoloft®) kirjutatakse välja kõige lihtsamalt, ka lastele ning rasedatele, nad on niiöelda kõige leebemad rohud ravimaks depressiooni ning ärevushäireid. Lihtsamalt öeldes tuimendavad inimest, et too iseendaga tööd ei peaks tegema. Kõige jubedam on see, et vähegi teistmoodi käituvale lapsele kirjutatakse neid ka välja.

Aga otseloomulikult - kui sa oled teistmoodi, siis tembeldatakse sind ju kohe hulluks!

Populaarne on teismelistele välja kirjutada ka areneva depressiooni puhul fluoksetiini (patenteeritud nimi - Prozac®), mis tõstab söögiisu, seega tihti kirjutatakse välja madala enesehinnanguga tüdrukutele, kellel võivad esineda ka söömishäired.

Palju olen kuulnud, et eestlased hea meelega krõbistavad hommikusöögi kõrvale ka estsitalopraami, mis on siis ka SSTI (serotoniini tagasihaarde inhibiitor) tüüpi antidepressant, nagu ka sertraliin, kuid juba natukene kangem, patentnimega on see Cipralex®

Meeleoluhäirete puhul kirjutatakse juba natukene kangemaid antidepressante, lisaks veel meeleolustabilisaatoreid ning ka rahusteid.

Tüüpiline rahusti on alprasolaam (Xanax®) - pean tõdema, et nende väljakirjutamine on isegi varieeruv. On psühhiaatre, kes keelduvad seda välja kirjutamast patsientidele, sest alprasolaam on tekitanud palju sõltuvust ning psühhiaatriakliinikus on statsionaaris tihti patsiente, kes on seal alprasolaami sõltuvuse tõttu. How stupid is that?! ☺Õigesti mõtlev inimene on rahulik, poolõigesti mõtlev kasutab enda rahustamiseks looduslikke vahendeid..

Üks huvitav toimeaine on valproehape, mis siis on tuntud meeleolustabilisaator, mida võetakse maaniahoogude vältimiseks, varem kasutati selleks liitiumi, kuid farmakaloogiateadus on arenev ning toodetakse üha enam uusi ravimeid. Valproehappe enamjaolt põhjustab suurt kaalumuutust. Kujutage nüüd ette, et inimene, kellel on diagnoositud bipolaarne häire, võtab paralleelselt mingit antidepressanti ning valproehapet - on rõõmus paksuke? Vaevalt. Uurisin, et see valproehape tarbimine hoiab küll ära ülemeelikud maaniahood, aga inimene on õnnetu oma muutunud välimuse pärast.
Guugeldage, kaebusi on nii nii palju üle terve maailma!

Venlafaksiin on veel üks huvitav antidepressant, ta kuulub SNRI (serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitor)  kategooriasse. Patentnimi on tal Effexor®. Tegemist on üsna kange depressiooni- ning ärevushäirete ravimiga. Füüsiliselt on selle toimeaine sõltuvus üsna kiire tekkima, ilmselt see mõjutab ajukeemiat ka üsna tugevasti. Kõrvaltoimed on muidugi eriti vägevad.

Meile räägitakse tihti eelkõige kõrvaltoimetest. Paljud on kindlasti lugenud erinevate ravimite pikki nimekirju kõrvaltoimetest ja vahel ajab lausa naerma, et võttes antidepressanti võivad kõrvaltoimeks olla enesetapu mõtted ☺

Mina tahaksin juhtida tähelepanu võõrutusnähtudele!
Kui panna youtube`i otsingusse "withdrawal from antidepressants" me leiame hulganisti inimeste endi tehtud kogemusvideosi sellest, kuidas nad võitlevad, et tulla toime mingite ravimite võõrutusnähtudega.
Kas see on normaalne, et inimene riputab ülesse sellise video, selle asemel, et riputada ülesse video, kuidas võidelda oma haigusega? Mis siis õigupoolest on see, mis meid haigeks teeb?!

NB.
Ma julgen öelda, et ma võitlen hetkel võõrutusnähtudega, mille tekitab aine venlafaksiin. Ma olen vähendanud ravimi annust, aga lõpetamine on tõepoolest väga raske. Nüüd alles suutsin olla ilma oma minimaalkoguseta 4-5 päeva, ent enesetunne muutus aina kehvemaks. Mul on pidevalt kuumahood, külmavärinad, kohutav peapööritus, peavalud ning hägustunud nägemine. Kui asi kisub väga halvaks, olen sunnitud jälle tarbima, sest see mõjutab igapäevaelu üsna suurel määral. Vaimsel tasandil olen juba ammu aru saanud, et see on vaid tuimendi, kuid loobuda pole suutnud. Hetk, kui mõistsin, et see raviefekt tuleb vaid minu usust sellesse, efekt kadus. Totaalselt. Ravim toimis täpselt nii kaua, kuni ma sellesse uskusin. Hetkel aga olengi vaid füüsilise sõltuvuse küüsis, millest ma ikka loodan varsti varsti kuidagi vabaneda.

Ma endiselt juhin tähelepanu, et kõik on meie mõtetes kinni, mitte keegi ei ole psüühiliselt haige, igaüks on ainulaadne ja erinev! Ei ole olemas "hulle" inimesi, on erilised inimesed, kes mõtlevad teismoodi.

Anna ♥










. 

Kanep ning valuvaigistid on laisa inimese abivahend

Praegusel ajastul räägib pea iga kolmas artikkel kanepi kasulikkusest. Erinevad uuringud on näidanud selle positiivset toimet võitluses vähi, migreeni, glaukoomi, psoriaasi, aktiivsus- ja tähelepanuhäire  - ning paljude muude haiguste vastu. Samuti üha rohkem propageeritakse meditsiinilise kanepi legaliseerimist.

Spirituaalsel tasandil soovitakse kanepit tarvitatuna jõuda meelerahu- ning selguseni, see annab teatud võimet näha asjades seoseid, annab ülima õnne- ning armastusetunde ning see mõjutab üsna suurel määral meie aju alfalaineid, mis tagavad meile rahuliku seisundi, kus saame fokusseerida end probleemide lahendamisele ilma ärevust tundmata, me oleme rõõmsamad, õnnelikumad, loovamad, stabiilsemad ja intuitiivsemad.

Pole sugugi paha kirjeldus. Aga kas nüüd peaks terve inimkond hakkama kanepit suitsetama?

Valuvaigistite ülesanne on blokeerida valuaistinguid, mitte ravida põhjust. Näiteks me teame, mis põhjusel meil miski valutab, aga me oleme laisad, ei tee iseendaga tööd (nii vaimsel kui füüsilisel tasandil) ning seetõttu tarbimegi valuvaigisteid, me vaigistame oma kehahääle, mis püüab meile märku anda, mis meie hinges on valesti.

Kanep on samuti vaid väline mõjutusvahend stabiilse seisundi saavutamiseks. Arvestamata kanepi muid positiivseid ning tervislikke mõjusid, me läheme ikkagi lühemat ning mugavamat teed pidi, et jõuda vajaliku seisundini.

Mõlemad - valud ning rahulikkus - tulenevad meie endi seest. Me mõtleme end haigeks ning me mõtleme end närviliseks. Kui vastuväiteks öeldaks, et "ma pole närviline, aga kanep teeb olemise lihtsalt heaks", siis tegelikult on see kõik vaid laiskus.


Milleks on üldse inimesel vaja väliseid teadvuse mõjutusvahendeid, kui inimene saab tegelikult selle seisundi endale ise luua?
Meditatsioon on tegelikult vastus kõigele. Meditatsiooniga me suudame jõuda just sama seisundini ning rohkemgi veel, kui kanepit tarvitades. Mediteerides me leiame sisemise rahu, meie aju alfalainete aktiivsus suureneb ning toimuvad täpselt samad tundmused.

Mida saab siit järeldada? 
Iseendani ning vajalike vastuste juurde jõudmiseks ei vaja me mitte midagi, meil on vaja vaid ise kohal olla.
Kanepit tarvitades me jõuame kohe selle seisundini, täpselt nagu valuvaigistid leevendavad koheselt valuaistingud.
Kõht valutab - võta valuvaigistit.
Halb tuju - suitseta kanepit.

Kanep on olemas vaid selleks, et näidata kui paljuks oleme me tegelikult ise võimelised, me võime selle abil vaid piiluda teisele teadvusetasandile, aga jätkama peaks ilma abivahenditeta. 

Anna ♥